Murtud hing.

1 Chapter- Algus ja lõpp, kõik on nii lähestikku.

Kui te soovisite eest leida järjekordset  armastuslugu, siis te eksisite raamatuga. Selles loos ma räägin teile tüdrukust, kelle hing murti, talluti maa alla kogu ta julgus ning rööviti midagi, mis on kallim, kui ükskõik mis varandus.   Ja  kõik, mis  tol tüdrukul oli, võttis  ära  jõuga üks mees.

 

1 Chapter- Algus ja lõpp, kõik on nii lähestikku.

„ Ära jäta mind siia, ma ei jõua sulle järgi“ karjusin isale. Kuid tema ei kuulanud mind, ta lihtsalt kõndis edasi kiire sammuga.  „Issi, oota  palun ma ju ei jõua sulle järgi.“

 Ta ei jäänud seisma vaid hakkas rääkima oma kiirel sammul: „ Kui jääd maha, see tähendab, et sa pole piisavalt tugev , et elada ning sa pead maha jääma elust. Ma ei pea sind enam üleval pidama, oled nüüd kuusteist, sa võid tööle minna ning ise enda eest hoolitseda.

Mul pole enam sulle midagi öelda, oled nüüd omapäi. Ma ei soovi enam sind näha. Ära enam lausu sõnagi. Sa tuletad mulle liiga palju Eveliat meelde.“

Avasin suu,et isale järele hõigata, kuid ei suutnud. Ta ütles, et olen oma ema moodi, kuid see pole nii, mina ei jätnud ju teda maha vaid ema tegi seda. Mu ema nimi on Evelia,  perekonnanime ei mäleta ja isalt ka ei saanud midagi teada. Mäletan vaid mõnda asja emast. Olin viiene, kui ta minu ja isa maha jättis.

Mäletan ta  pikki lokkis musti juukseid, ta ovaalset nägu, siniseid silmi või olid need rohelised... Kuid, mida ma täpselt mäletan, ta huuli. Mäletan ta veripunaseid huuli.

Mõnikord,  kui ma öösel nutsin, tuli Evelia mu tuppa ning  laulis mulle unelaulu. Mäletan isegi ta pehmet soprani hääletooni, mis hõljub vahel siiani mu meeltes, kui magada ei saa.

Praksti. Tulin tagasi oma maailmast, näen veel kaugelt isa siluetti. „ Oota mind, ära jätta mind nagu ema tegi.“ Karjusin isale järgi kuid tema ei vaadanud taha, ta ei kuulnud mind. Olen nüüd selles maailmas täiesti üksi, mu ema jättis mu maha  kui olin viiene ja nüüd isa,  just siis kui sain lõpuks kuusteist. Mul pole enam kedagi, vähemalt ma ei tunne kedagi oma sugulastest.  Ja nii  ma vajusin sellel õhtupoolikul, sinna samasse tee äärde kokku. Nutsin nii kõvasti, et ma isegi ei suutnud oma silmi lahti  teha, pärast mitut tundi, seal tee ääres lamamist.

Teadsin täpselt, et enda haletsemine ei too mu isa ega ka ema tagasi. Pöörasin end kõhuli, tõmbasin põlved kõhu alla ning lükkasin kätega end põlvili. Ikka veel ei suutnud oma silmi lahti teha, kõik on nii pime, õhus oli tunda niiskust, mis ennetas peadset vihma ning õrn kaneeli ja õunte lõhn. See lõhn ajapikku tugevnes ja tugevnes, kuni lõpuks kuulsin isegi kellegi samme. Sammud jõudsid mulle nüüd päris lähedale ning see magus õunte ja kaneeli lõhn oli nii tugev, et see sundis mu silmi lahti tegema.

„Vabandage preili, kas te vajate abi, nii hilja öösel ei tasu nii noorel neiul üksi olla.“ Kuulsin kellegi  meeldivalt mahedat häält, millel oli pisut briti aktsenti juures. „ Miks te siin pimedas istute, kui küsida võib?“

Ma olin lummatud, nautisin mehe häält ning meeldivat lõhna ning olin täiesti end välja lülitanud. „Vabandage, ma ei kuulnud teid, mis te just küsisite?“ Küsisin üle igaks juhuks, kuid mees ei vastanud vaid hakkas naerma. Tema madal hääl, mis oli enne nii mahe ning mehelik muutus naerdes nii kergeks ja poisilikuks.