Tüdruk istus pingil ja nuttis. Ta mõtles,miks ei lasta tal minna?
Ta võttis taskust zilettitera ja vaatas oma kätt, pisarad langesid ta käele. Ta pani zilettitera oma käele ning tõmbas. Ta jätkas tegevust, kordas seda veel ja veel. Miks ta seda tegi? Mis on juhtunud? Ta ei teadnud seda. Ta hing oli lihtsalt katki, ta ei suutnud enam.
Ta tegi tera puhtaks ja pani taskusse tagasi, vaatas veel kätt, enne kui tõusis ja metsa poole liikus. Tal olid asjad valmis pandud. Ta läks vana tamme juurde, kus oli nöör. Ta võttis taskust kirja, mis oli ta parimatele sõpradele, nendele kellega . Pühkis põskedelt pisarad ja pani kirja koos telefoniga, mis oli saanud ta tähtsamaks asjaks, maha ja ronis puu otsa, istus oksale, võttis nööri ja pani selle ümber kaela. Pisarad voolasid. Ta lausus: "Andke andeks mulle palun."
Järgmisel hetkel ta hüppas.
Nii lõppes selle tüdruku elu. Peale surma sai ta õnnelikuks.
Ta suri 14 aastaselt.
YOU ARE READING
Rääkimata lugu
RandomTa on siin, aga keegi ei näe teda, keegi ei näe ta nukraid silmi. Nad ei näe, et ta kaunid sinised silmad on täis pisaraid. Ta seisab siin, aga keegi ei tunne teda, keegi ei tunne valu ta südames. Nad ei tunne, et ta arnastust täis süda on tegeliku...
