Väljas sadas. Lahkusin kodust, heites sellele veel viimase pilgu. Olin vanematele öelnud, et lähen koeraga jalutama. Panin kapuutsi pähe ja läksin. Ei vaadanud kordagi tagasi. Lõpuks hakkasin jooksma, mõeldes kuhu jätta koer. Ma ei soovinud, et ta seda peaks nägema. Jõudsin poe juurde. Sidusin koera posti külge, tegin talle musi, pai ja kalli. Läksin ära jättes koera sinna, liikusin maanteele. Ootasin, et auto tuleks. Kui märkasin autot, olin valmis teele jooksma. Kui auto oli piisavalt lähedal, jooksin teele. Sain autolt löögi. Tundsin seljas valu, silme ees läks uduseks. Kuulsin hääli, karjumist. Keegi katsus mind, tundsin ära oma koera, tahtsin katsuda teda aga ei suutnud, ta lakkus mu nägu, sosistasin: "Armastan teid"
Peale seda sulgesin igaveseks silmad.
ESTÁS LEYENDO
Rääkimata lugu
De TodoTa on siin, aga keegi ei näe teda, keegi ei näe ta nukraid silmi. Nad ei näe, et ta kaunid sinised silmad on täis pisaraid. Ta seisab siin, aga keegi ei tunne teda, keegi ei tunne valu ta südames. Nad ei tunne, et ta arnastust täis süda on tegeliku...
