A Book

Surmavares

Dylan ei suuda leida pääseteed oma üksikust kodukandist, kus ta ainult lähimas linnas pahandusi otsib. Kui just üks must vares seda äkiliselt ei muuda? 

(ma ei leidnud sõnu seda juttu kirjeldada. Kindlasti kuulake seda lugu ning pange sõnu tähele. See oli minu inspiratsiooni allikas sellele jutule. Tänan sellega oma ainukest vinget onu, kes mulle seda laulu tutvustas!) 

Järjekordselt vaatas ta ringi ühes tuttavas ruumis, mida kaunistas nii kolm kiviseina, kui ka roostes trellid. „Mitmes kord see üldse on?" mõtles ta rahulikult, kui ta otsis ühest praost taskunoa, mille ta oli sinna ära peitnud. Ta tõusis püsti ning jalutas ühe seina juurde, mis oli juba poisi poolt kriipsukestega ära kaunistatud. Ta loendas, mitu korda ta juba siia sattunud on. Ta tõmbas viimati tehtud neljale kriipsule joone peale, „25," sõnas nooruk. Ta oli 25 korda ühes ja samas kongis istunud. Ta itsitas naerda ja peitis noa tagasi sinna, kust ta selle võttis.

„Kuule, sina!" hõikas keegi teiselt poolt trellide tagant, see oli konstaabel, kes telefoniputka juures seisis ja toru käes hoidis. „Keegi tahab sinuga rääkida."

Teised, kes siin ruumis olid, tegid kongiukse lahti. Ta haaras konstaablilt toru ja pani selle enda kõrva äärde toetudes veel seljaga vastu külma kiviseina. „Kes räägib?"

„Mitu korda!? Mitu korda ma olen sulle sellest rääkinud!?" karjuti talle.

„Tere, ema," ohkas klutt silmi pööritades.

„Dylan....See on viimane kord.. Viimane kord! Kui ma su välja maksan, kas sa tead ka, kui stressirohke see mulle on? Peale seda, kui su isa-"

„Ma tean!" segas Dylan vahele, „Maksa see lihtsalt ära, et ma ei peaks siin enam edasi kõdunema," ja viskas toru hargile. Ta topiti tagasi tuttavasse kongi, kus ta viskas pikali ja hakkas ümisema viisi, mis teda väikesest peale kummitab. See meenutas talle oma isa, keda ta vihkab. Dylan vaatas teda, kui kangelast, tema päästjat, kui ta veel väike oli. Muidugi enne, kui ta lahkus. Vahel ta mõtles, et ta isa oli lihtsalt üks hale pede, kes ei suutnud kolme lapsega toime tulla. Igaüks oli omamoodi uljaspea, Dylan see kõige suurem. Tema oli loomulikult ka kõige vanem. Tema ema oli talle korrutanud mitu korda, et tema peab nüüd „isa" asendama oma kahe väikesele õele. Dylan loomulikult armastab oma õdesid. Ta jumaldab neid ja ta teeks kõik, et nendega midagi ei juhtuks. Nüüd, kus nad on suured neiud, on poisi armastus nende vastu vähenenud. Kus on need väikesed inglikesed, kellele meeldisid nukkudega mängida? Need kaks hoora, kes veedavad aega joodikuid keppides ning pidevalt pidudes käies, ei ole enam need õed, keda Dylan tundis.

Jaoskonna uks käis lahti ja seal seisis naine. Ta oli kahvatu ja kondine, hommikumantel oli peale tõmmatud ning blondid paari lilla triibuga juuksed olid pulkas. Ta oli väsinud, nähes neid kotte, mis tema silmade all lebasid.

„Kui palju?" naine küsis konstaablilt. „3000, vähemalt on see kaks korda vähem, kui eelmine kord," lõkatas konstaabel naerda, kui ta naise käest raha käest krabas. „See ei tähenda.... Dylan. Lähme koju!" hõikas ta ja kongiuksed avati taaskord. „Varsti näeme, Dylan!" hõikas konstaabel neile järgi.

Autos istudes küsis Dylan, „Miks sa alati minu pärast muretsed, kui sul on veel need kaks, kes kulutavad oma tusse tasuta seksi pärast?"

„Ära räägi nii!" kisas ta ema ning toetus peaga vastu rooli, „Ma tahan vähemalt, et sinust saaks normaalne mees, sina oled ikkagi see õige."

„Sa tead küll, et minus ei peitu mingit tulevikku. Miks sa arvad, et just mina?"

„Sest sina ei ole sohilaps. Sinu õed ei ole minu armastatud mehe lapsed!" nuttis naine. „Millal sa isegi endale tüdruku leiad?"

„Ema, ma olen 19. Mul on veel aega tüdrukute peale mõelda," norsatas Dylan, „Pealegi, kes see üldse tahaks sellist kutti, kes satub iga kuu pahandustesse?"

Naine ohkas, „Kui sa ennast korda teeksid, muudaksid oma käitumise ja lõpetad ema vaeseks lüpsimise, tahaksid sind paljud tüdrukud. Nende pruunide juuste taga leidub ikkagi üks väga nägus noormees."

„Lõpeta, ema," ütles Dylan vastikut grimassi tehes, „Lähme lihtsalt koju."

**

Kodus ei oodanud Dylanit mitte keegi. Nagu ikka oli maja „surnud" oma suitsu ja alkoholi haisuga. Vahel teda üllatab see, kui majas leidub ka parfüümi. See tähendas ainult üht, õed on kodus. Täna kahjuks nii ei olnud. Dylan oli koos oma emaga üksi. „Õed võiksid koju tulla,"mõtles ta, sest ega nemad käivad harva siin. Ema näost on isegi näha, et ta igatseb neid. Samuti Dylan. Mis siis, kui ta põlastab neid, nad on ikkagi tema õed, kes väiksena mõistsid teda.

„Mine palun enda tuppa ja vaata, et sa järjekordselt mingeid pahandusi ei tekita. Ma teen nii kaua söögi valmis." Seda Dylan tegi, mis ikka teha, kui maja asub paar kilomeetrit linnast väljas, lausa tühermaal võiks öelda. Ta lõi jalaga enda tagant ukse kinni ja viskas ennast voodile pikali. Tema tuba kaunistasid tavalised raske metalli ja rokkbändide plakatid, nurgas kas oli tavaline pahn või kastid ning Dylani tuima värvi voodi all lebas tema korvpall, kui ka kast pornoajakirju. Ta on kõik mitu korda läbi lugenud, et isegi need ei suuda teda enam rahuldada. Ta tõusis istukile ja avas roostes hingedega akna, otsis oma tagataskust suitsupaki ning pani ühe neist põlema. Käe, mis hoidis koni ajas aknast välja, et suitsuhaisu väga tuppa ei tuleks.

Vaikus valmistas talle rõõmu. Vaade aknast oli kuiv ja igav, ühtegi hinge ei liikunud läheduses, talle tõesti meeldis selline olukord. See andis talle tunde, et on siin maailmas üksi. Lõpuks leidus üks elav hing tema aias, kes nokitses ära kuivanud muru, et leida sealt putukaid. Dylan kustutas oma suitsu ja viskas selle musta varese poole, „Kao minema!" Vares ehmus ära ning kraaksatusega lendas ta lähedal asuva puu otsa, „Kas sa ei saanud aru?" küsis Dylan kurjalt ning hüppas aknast välja. Ta kõndis puu juurde, mille otsas oli veel paar rohelist lehte. „Kõss!" vehkis poiss kätega, aga vares ei võtnud kuuldagi. Dylan arvas, et ta läheb hulluks, räägib varahommikul ühe mõttetu musta varesega.

„Dylan! Sööma!" hõikas naine ning suutis Dylani tähelepanu varesest korra eemale tõugata. „Kohe tulen!" hõikas ta vastu, „Kui sa siit läinud ei ole, siis alles saad."

„Kellega sa seal rääkisid?" küsis ema, kui Dylan lauda istus. „Varesega," tunnistas poiss tuimalt.

„Nohh, kui see sind pahandustest eemale hoiab, siis räägi aga edasi," ohkas ema ning pani poti lauale, kust auras üks ja ainus kapsasupp. „Midagi muud polegi pakkuda?" kortsutas poiss kulme, kui ta sai kapsa haisu ninna. „Kes oli see, kelle pärast ma 3000 dollarit pidin ära raiskama?" nähvas ema talle pahaselt, „Kui sa poleks jälle oma tempe teinud, oleks selle asemel kartul ja liha."

Dylan ohkas ärritunult ning tõstis kulbiga endale suppi.

**

„Ahh, et sa oled veel siin?" üllatus Dylan, kui nägi seda sama varest sama oksa peal istumas. Nüüd kandis poiss endaga kaasas tulirelva, mille ta oli oma ema varastatud rahaga ostnud Ta polnud seda kunagi kasutanud, ainult ähvardanud. Dylanile tundus, et nüüd saab ta seda esimest korda käiku lasta. Ta tõstis relva üles, sihtides seda vaest lindu, kes ise noorele hoolega silma vaatas. Vares hakkas oksa peal edasi tagasi liikuma, tehes Dylanile sihtimise raskemaks, „Persse! Jää ometigi paigale, vana sitt!" vandus kutt ja ta lasi huupi varese poole. Ometigi sai ta varesele pihta, rohkem riivas tema tiiba ning ta kukkus puu otsast alla. Dylan oli nii üllatunud, kui ka šokeeritud. Kogu see aeg, kui ta üritas varest sihtida, mõtles ta, et ta ei suuda seda teha. Aga ta tegi seda ja see andis talle enesekindlust juurde. Ta aeglaselt sammus pikali oleva varese juurde. Ta kükitas ja jälgis teda hoolega. Varese silmad olid Dylani poole kleebitud, ta vaatas teda halastavalt. Aga kas Dylan üldse halastas? Ei, tema sees hakkas kerkima joovastav tunne, ta tahtis veel. Ta tahtis veel seda tunnet, kui ta lasi seda närust lindu. See oli kirjeldamatult rahuldav, mida isegi pornokad ei suutnud teha. Ta tõusis püsti, relv kindlalt pihus ning muie kerkis tema paremasse suu nurka. „Ei tahaks eriti sind piinlemas näha," irvitas ta sihtides varest veel kord, „Parem lõpetan su piinad igavesti." ning relva lask kajas tühermaa kaugustesse.