A Book

Gabriel

Gabriel oli peaingel, kes aastaid kukutati. Nüüd otsib ta inglit, kes deemonitega ühines, et oma reputatsioon taastada. 

„Sa oled keelatud tagasi tulla!"

„Aga.."

„Ei mingit aga, lahku!"

***

Ma märkasin neid, tähendab teda.... Järjekordselt näod pidi asfaldil. Millal ta õpib?

„John, sa poleks niimoodi teinud."

Ja siit tuleb ka tema pruut

„Mida ma teha sain, ta ise nõudis kolakat!"

„John..."

„Mida? Või....Kas sulle meeldis see?"

„M-Misasi?"

„Sa tead küll, millest ma räägin. See tross lõi sulle külge ja see meeldis sulle!"

„Mida!? Hei, ta tuli ainult rääkima! Aga sina loomulikult- AI! Kas sa just lõid mind?!"

Minu etteaste!

„John! Lõpeta! ...Ai! ...V-valus..!"

„Sa igavene hoor, sa peaksid parem- eh, Kuule sina...Owhhh!"

„Sa peaksid paremini oma pruuti kohtlema," mainisin ma naeratusega, kui talle veel ühe obaduse andsin. Tüüp oigas, aga oli valmis uueks löömanguks. Tema rusikas lendas minu poole, aga ma reageerisin kiiresti. Ühe neist põikasin kõrvale ning haarasin teise, mis järgnes obadus kõhtu. Krimpsutasin nina, sest tundsin talle kaasa....Mees, tema nahas küll ei tahaks praegu olla. Ta oigas natuke maas, vaatas mulle otsa ja kui meil tekkis silmside, vaatas ta mind kohkunult. Viimasena jooksis ta ära.

Nüüd naine. Ma aitasin ta püsti.

„Aitäh! Kuidas ma saan-"

„Ära tee äkilisi liigutusi, ma murran muidu su kaela," ähvardasin naist, kes oli nüüd seljaga vastu maja seina, minu käsi tema kaela ümber,„M-Mida sa teed?"

Pööritasin silmi, „Ma olen sind jälginud. Arvad, et ma ei tea, mida sa sellele vaesele mehele oleksid teinud?"

„Millest sa ...Hnngg!"

„Ära keeruta siin!" Naine vaatas mind natuke kohkunult, aga tema pilk vaibus koheselt ja ta hakkas naerma. Tüüpiline. „Sind tõesti ei saa petta," naeris ta. „Gabriel, sa ikka jätkad oma närust tööd isegi, kui sind sealt ülevalt alla kukutati. Miks? Kas sa meiega ei taha ühineda?" naeris deemon.

„Iial," vastasin, haarates tugevamini kinni. „Ütle, miks sa siin oled? Kes sind saatis?"

„Sa ju tead väga hästi, kes mind saatis," muigas naine.

Tema. Mul polnud teda vaja, ma surusin oma küünet talle kõrri ja tõmbasin ta kägiveeni välja. Las upub oma veresse, pealegi päike on tulemas. Ma lahkusin, jättes selle viletsa deemoni päikese kätte kõrbema. Tõmbasin omale kapuutsi pähe ja peitsin oma verise käe ühte tasku. Keerasin võimaluse korral põiktänavale, kuhu päike ei ulatunud ja jäin ootama. Sealt nad tulid. Ma nägin neid pilvepiiril lendamas. Parem tõmban minema.

„Gabriel lihtsalt ei lõpeta," ohkas peaingel, „Samael, on sul aimu kuhu ta võinuks minna?"

„Michael, sa tead, et ma ei suuda tema jälgi ajada. Ta on liiga võimas, isegi ilma tiibadeta."

„Muidugi," ohkas Samael, „Aga me peame sellest lahti saama, ta ei ole piisavalt ära tuhastunud."

Kui peainglid lahkusid, kõndisin ma põiktänaval edasi. Oma praeguse kodu poole. See polnud midagi erilist, lihtsalt üks kolgas, mis oli hiljuti oma omaniku „kaotanud" ning muutus eriti odavaks. Peaasi, et mul oleks koht, kus olla. 

„Gaaaabriel!" 

„Oh...Tere hommikust Nick." Tema on selle väikese eraldatud korteri omanik ning käib uksest ukse juurde kolistamas ja üüri nõudmas. Väimiselt tundub ta hirmutav oma kiilas pea ning tätoveeringutega, aga sisemiselt on ta väga lahke sell. „Käisid jälle väljas?"

„Eh jah."

„Kas sul on ikka magamisega raskusi?" küsis Nick.

„Suht," vastasin. Kuigi meiesugused ei vaja üldse und. „Sa pead selle asjaga arsti juurde minema, kuule, ma võin kasvõi anda sulle oma perearsti numbri. Ta on väga hea, ma ütlen sulle."

„Nick, aitäh, aga mul tõesti pole seda vaja."

„Ise tead, kui meelt muudad, tule ja küsi."

Tänasin teda uuesti ning kõmpisin kolmandale korrusele. Kus need võtmed on...Aah, siin. Avasin ukse. Lõpuks. Ma viskasin oma dressika lähedal asuva tooli peale ja viskasin end voodile.

Uksekell.

Ma roomasin voodilt ja kõndisin ukse juurde. Ma absoluutselt ei tahtnud praegu külalistega tegeleda. Ma avasin selle, üks noormees vahtis mulle vastu, kindlameelne naeratus suul. Ma vaatasin korra paremale ja vasakule ning pöördus tema poole. „Kas te vajate midagi?" Poiss naeratas uuesti ning kiire liigutusega ta suutis sisse marssida. No mida!?

„Oi, kuule. Mida sa enda arust teed?!"

„Jeesus, kas endine peaingel elabki sellises urkas?" turtsatas ta ning pöördus minu poole. Kortsutasin kulmu, „Mida sa ajad?"

„Oh, jäta nüüd Gabriel, kas sa ei mäleta siis oma vana sõpra?" naeratas ta uuesti, seekord rida teravate kihvadega. Ma reageerisin, nüüd lebas ta põrandal, õhku ahmides. „K e s  s a  o l e d ?"

„R-Rahu, sõber," ütles ta, „Ma tulin aitama."

„Kas ma pean sind uskuma?" küsisin ma vihaselt. „Kutt, see olen mina, Azazel."

„Mida?!" Kohkusin ma. „Azazel, oota. Mida sa siin teed? Kas sa mitte-"

„Mind kukutati," ütles ta suvaliselt. „Aga mitte nii nagu sind. Ma olen langenud ingel."

„Kuidas see juhtus?"

„Kas sa siis tõesti ei tea?" imestas Azazel, „Mhh.....Näib, et Isa ei öelnud sulle. Muide, kas sa laseksid mu nüüd lahti?" Nüüd ma alles märkasin, et ma ikka veel istusin Azazeli otsas. Ma lasin ta kaelast lahti ning ronisin ta pealt maha. Peale seda hakkas mul imelik. Azazel hõõrus oma kaela ning istus mu voodile. „Miks sa siin oled?" küsisin.

„Ma ütlesin, et ma tulen sulle appi."

Norsatasin selle peale, „Ei ma räägin tõsiselt. Sa ju jahid teda, tema pärast sind kukutati."

„Sa vist tead minust kõike, või mis?"

„Seal all käivad igasugused jutud, isegi hiljutisest tapmisest, mille sa korda saatsid."

Ohkasin. „Kas Samael ja Michael käivad ikka sul järel?"

„Nad tulevad ainult alla siis, kui ma midagi korda saadan."

Aza viis oma pilgu mujale ning ringutas püsti tulles. Ta võiks lahkuda. „Igatahes, kui sa abi vajad siis tead, kus mind leida," naeratas ta, sest teadsin, millele ta viitab. Põrgut.