A Book

SMOKE

Kust ma alustan?

Kas sellest, kuidas ma sündisin uuesti ühe võõra tütarlapse kehas või sellest, kuidas ma kargasin kallale mehele, kes vaatas mulle otse näkku? Loomulikult ma ei tapnud teda, isegi kui see on minu loomuses. See oli rohkem enesekaitse, aga kuna olen võõras kehas, ei osanud ma arvata, et ma satun kehasse, kus tavalised surelikud suurendavad oma teadmisi erinevate ainetega nagu ajalugu või keemia.

Praeguselt võin öelda, et olen ruumis, kus peaks töötama hoone kõrgeim tegelane. Laua peal on kalender, aasta on 2016, oktoober. Aastast 1843 aastasse 2016. See on liiga suur hüpe. Liiga suur! Ime, et ma elus veel olen. Tavalised minusugused rebitakse tükkideks, kui nad liiga kaugele minevikku või tulevikku hüppavad.

Minuga ühines naine, blondid juuksed olid tal püstisesse krunni topitud ja kandis tumepunaste raamidega prille. Ta on pahase näoilmega. Põhjus oli juba teada ning teadsin, et ta kavatseb mu näo täis sõimata. Mul ei ole selleks aega. Ma naeratasin ninakale naisele oma kihvakestega ning nipsulöögiga kadusin ma koos musta suitsuga. Mul polnud eriti aimu, kuhu ma end viisin. Teleportida ma veel ei saa, enne kui tean oma ümbruskonda. Must suits kadus mu näo eest, ma olin tänavale sattunud, kus kõnnivad kuradima inimesed! Tubli töö! Rutakalt kadusin uuesti. Ma teadsin, et jalakäijad nägid mind. Pean lootma, et keegi ei filminud. Järgnev koht oli üks põiktänav – pime ja haisev. Vaatasin ringi ja ohkasin Isegi sellises urkas leidub inimesi. Seal olid mehed, kes olid süütu naise nurka ajanud. Vastik! Ma vihkan, kuidas võidakse naisi kohelda. Ma ei hakanud kahtlemagi ja sööstsin paar oda meeste kõride poole. Neiule ma viga ei teinud, vaid kustutasin ta mälu. Ta vajus maha, õnneks ärkab ta paar minutit hiljem, seega tõmbasin sellest kohast leebet. Ma transformeerusin mustaks tänava kassiks ja hüppasin lähedal asuva rõdu peale, kust sain edasi katusele turnida. Mind oldi Londonisse toodud. Aga miks nii kaugele tulevikku? Ma ju tapsin ta ära. Ma arvasin, et saan rahus edasi elada, aga ikka pidin ma taassündima. Selle eest ma nean oma Ülema. Ma muutusin uuesti, seekord kaarnaks, tahtsin enda ümbruskonda tundma õppida, et järgmine kord teleportatsiooni kasutada.

Maandusin hiljem kohta nimega Green Park ja kalpsasin ruttu suure puu taha, et endine kuju tagasi võtta. Nii, korras. Vaja ainult teada, kelle kehas ma olen. Ma otsustasin mööda teed edasi kõndida, äkki jõuan veel linna või leian kasvõi kohviku. Minu õnn naeratas mulle. Astusin kohvikusse sisse ja otsisin kolmnurgast tädikest, mis tavaliselt ikka uste peal ilutseb.

Peegelpildis nägin ma tütarlast, vanus on vähemalt 18....Ma arvan. Tüüpiline silmavärv on roheline, aga minu lumivalge läige peaaegu varjas seda värvi. Kuid selle neiu stiil.....Püha Mooses! Lühikesed juuksed, pealmised juuksed olid türkiisrohelisega ära võõbatud ning alt sinisega. Kuna mul otseses mõttes oma enda füüsilist keha pole (tavaliselt liigun udukoguna ringi), siis see oleks kindlasti minu stiilivalik. Mul oli tahtmine lausa tüdruk ära süüa, kuigi see on praeguse olukorra tõttu võimatu.

„Preili, WC on ainult külalistele!" hõikas daam ukse najal. Ma ei öelnud talle midagi, vaid trügisin temast mööda, tõmmates musta kapuutsi pähe, mida neiu kandis enne, kui ma tema keha üle võtsin. Hea küll. Ma kiirustasin ruttu kohviku taha, jälgisin enda ümbrust ning kadusin musta suitsuga Ülema juurde, kes udukoguna pimeduses hõljus.

„Ma tahan selgitust! Miks sa mu taaselustasid?"

„S a e b a õ n n e s t u s i d . . ."

„Mis asja! Ma ju tapsin ta ära! Ma veel kontrollisin ta pulssi," käratasin Ülemale.

„S a e b a õ n n e s t u s i d . . . !" Ülem tõmbas end õhku täis, et suurena välja näha. „Hea küll, hea küll. Kuidas ma ebaõnnestusin?"

„S e e o l i k l o o n . . ." ja Ülem haihtus. Kas te teete nalja!? Mina, parim salamõrvar, ei suutnud teda isegi tappa! Ma olin raevus, ma ei suutnud seda tõde uskuda. Möirgasin vihast, et pidin peaaegu oma tõelise kuju palgele tooma. Üritasin maha rahuneda, must suits voolas õhus ümber minu ning hiljem kadus. Kui Ülem nii arvab, siis hea küll. Mul pole valikut, kui ta üles leida ning oma töö korralikult ära teha.

Olin taas Londoni tänavatel ning otsisin kohta, kus öö veeta. Minusugused muidu und ei vaja, aga olles röövinud keha, pean kannatama inimese hädasid: nälg, janu, uni - kõik sellised. Võiksin lausa öelda, et see on needus. Järsku ma ehmusin, tundsin enda reiel imelikku vibreerimist. See oli telefon, ma võtsin selle taskust välja ja lugesin välja nime, mis ekraanil helendas - Ozzy

"Hallo?" võtsin vastu. 

"Zoe! Kus sa oled? Kontsert algab nagu 20 minuti pärast ning soojendusbänd varsti lõpetab!" 

Zoe? Kas see peaks tema või tähendab minu nimi olema? "Ahh.. Vabandust, ma vist ei jõua kohale," ütlesin ma talle. "Kas sa teed nalja!? Sa oled seda kontserti oodanud aasta aega, sa isegi ostsid pileti kohe esimesena, kui need müüki tulid! Ja nüüd sa kavatsed mitte tulla!?" ta sõimas. 

"Ozzy...Kuule, ma tean, et see on nagu elu nõme ning ma täiega kahetsen, aga nohh... mu..ema pani mu koduaresti," valetasin ning lootsin, et ta jääb uskuma. 

"Siis sa oleksid mulle sellest varem öelnud ju.." vastas Ozzy, "Aga ma mõistan. Eks siis homme näeme?" 

"J-Jah. Loomulikult!" 

"Ok, näeme hiljem alligaator!" 

"Ikka," ning lõpetasin kõne. Mis värk selle alligaatoriga on? Imelik tüüp. Igatahes see Ozzy või kes ta nimi ka ei ole raiskas mu aega. Öö on tulemas ning ma olen kindel, et selles ajas on ka parasiite. Ma juba tunnen, kuidas nad kaugel pinisevad, otsides värsket sarimõrvarit, keda ära söövitada....

"Ning kus hundist juttu..." Irvitasin ma, sest udukoguna ilmutas end välja minu vihavaenlane.

"Pole ammu näinud, Smoke!"