Sebastiani ma kutsuma ei pidanudki. Mõni minut peale mu väikest mõttepausi astus uksest ta peale kopputamist sisse. Ta kõndis mu kõrvale ja jäi sammuti seda joovastavalt kaunist vaatepilti vaatama.
''See on imeline,'' sõnas ta ohates,''Aga kas te soovite nüüd Lord Leonardest näha?''
''Jah, kas sa saaksid mind tema juurde juhatada?'' ja pöörasin pilgu Sebastiani ohtkiek kuid samas müstilistele silmadele.
''Meeleldi, palun järgnege mulle,'' lausus Sebastian ja lükkas mulle ukse lahti.
Teekond Lord Leonardese kabinetti oli üpriski pikk ja kogu tee kestev vaikus tegi selle kauni öö, veelgi kaunimaks. tegelikkuses polnud meil kummalgi teineteisele midagi öelda, seega terve tee kajasid seinelt vastu vaid meie sammud.
Me kõndisime mööda pikki tumedaid koridore, mida valgustasid kohati üksikud küünlad. Osa teest möödus aga sisehoovis, kus säras kaunis kuu, mis heitis lossile salapäraseid varje. Ma ei tea, kaua me juba kõndinud olime, kuid kui me olime järje kordsetest treppidest ülesse jõudnud jäime me suure heleda ukse ette seisma. Sebastian kopputas uksele ja seest kostus vaikne:''Sisse.''
Sebastian lükkas ukse lahti ja me astusime sisse. Ruum kus me nüüd seisime oli punastes, oranzides ja kollastes toonides, mis meenutasid kokku päikse tõusu kuma varahommkuses taevas. Ruumis oli veel palju raamatu riiuleid, mis olid ringselt paigutatud, kus keskel istus oma laua taga Lord Leonardes. Ta tõusis toolilt püsti ja viipas tema laua ees olevale toolile:'' Istuge.''
''Vabandage mind,'' ütles Sebastian kummardades ja väljus ruumist, ning sulges endajärel uksed.
''Ma loodan, et Sebastian kohtles teid ikka hästi ,'' sõnas Lord Leonardes ja istus tagasi oma toolile.
''Jah, kuigi ta on omapärane, aga mitte halvas mõttes,'' vastasin ja istusin sammuti maha.
''Seda ta on,'' naeratas Lord Leonardes, '' Ja ma pean teilt paluma, et te mind Lord Leonardeseks ei kutsuks. Öelge mulle lihtsalt Leon.''
''Olgu..Leon..aga seljuhul lõpetage teie minu teietamine ja kutsuge mind sammuti mu eesnime või mõne teise nimega mida te sobivaks leiate.'' naeratasin noormehele vastu.
''Oh,'' oli Leon veidi kohkunud,''Olgu,Christi, ma usun et teil, vabandust, sul on mulle palju küsimusi? ''
''Jah, kuid mitte nii palju kui sa arvad. Praegu on põhililised küsimused: Kes ma olen? Ja mis minust saab?Ülejäänud võivad oodata.''
''Olgu, kuidas soovid,'' imestas Leon. Ilmselgelt oli ta arvanud, et muinu poolt tuleb taaskord küsimuste sadu. Kuid ei. Jalutuskäik siia ruumi koos Sebastianiga oli mind rahustanud ja mitte nii tähtsad küsimused tahaplaanile suunanud.
''Nii, nagu ma ennist mainisin, oled sa elav surnu. Keegi pole suutnud ka meile paremat nimetust panna ja see pole ka vajalik, kuna see nimi ütleb juba kõik. Me oleme kord juba oma tahtel surnud, kuid elame endiselt jumala tahtel edasi. Osad ütlevad, et see on nagu jumala poolt antud teine võimalus oma elu parandada ja vead parandada, kuid päris nii ei saa seda ka nimetada. Aga seda ma sulle juba rääkisin. Nüüd edasi pead sa hakkama käima koolis, kus sind õppetatakse hinge kehast välja võtmist ja paljusid muid vajalikke teadmisi. See kestab igale isikule tema jaoks vajaliku aja. Peale seda jätkatakse treenimisega iseseisvalt. Uued oskused mõjuvad vastsetele kui narkootikum inimestele. Kuid 10 kuud peale ''sündi'' tunnedend sa enda sees tühjust. See ei ole algul midagi erilist ja sa ei pööra sellele erilist tähelepanu, kuid paari päeva möödudes muutub see talumatuks. Sult oleks nagu midagi muudu. Nii on ka tegelikkuses. Et elav surnu eksisteerid saaks, peab ta toituma... Inimeste hingedest. Arusaadavalt ei taha sa kedagi tappa. keegi meist ei taha, kuid seda on võimatu vältida, kuna sellesk ajaks on meie keha kogu meie nõrgema hingepoole ära söönud. Kui me ei toitu õige aegselt, ennem kui me kontrolli alt väljume, muutume me sõna otseses mõttes koletisteks. Me kehal on tahe elada ja teeb kõik võimaliku et ellu jääda. Seega me hakkame tapma inimesi valimatult ja suurtes kogustes. Kuid et seda kõike vältida, oleme valinud vähem piinarikkama tee. Me toitume hingedest kes on juba suremas. Need ei ole küll nii toitvad kui elavad hinged, kuid me oleme õpinud nendega hakkama saama.
YOU ARE READING
Always Remember
FantasyRöövida eneselt elu ja see tagasi saada, võib olla paras šokk kõigile. Kuid Christi,kes peale õnnetust ülesse ärkab, avastab, et teine võimalus ei olegi alati nii ilus ja roosiline kui kõik arvavad. Kuid läbi raskuste ja katsumuste üritab ta omal jõ...
