Always Remember

I Start of a new life.

Elise Drow, nimi, mis enam ei eksisteeri. Selle nime all tunti mind minevikus, minevikus, mis ei oma enam mingit tähtsust.

Kuid ma räägin teie natuke endast, et te aru saaksite, kuidas ma praeguse minani jõudsin. Seda pole küll palju, kuna ma ei mälata oma mineviku nii hästi kui tahaksin.Ja ka see ,mida ma mäletan, on hägune.

Paar aastat tagasi toimus mu koolis laulu konkurss. Mu parimad sõbrad Jeanne ja Brit käskisid mul seal osaleda. Pikka lunimise peale ma nõustusin, ning kuna võistluseni oli jäänud vaid nädal harjutasin ma pidevalt. Aeg möödus kui lennates ja oligi käes võistluspäev. Mul olid seljas parimad riided, peal uhke meik ja juuksed olid kenas soengus. Ma pabistasin tohutult, kuna ma polnud varem kellegi ees esinenud. Esinemis järjekord oli varem loositud, ning ma osutusin viimaseks. Ma rahustasin end maha, lootes, et mu närvid lõppuni vastu peavad.

Peale mitut tundi lavataga ootamist, oli aeg minul lavale minna. Mulle anti mikrofon kätte ja ma kõndisin lavale. Rahvast saalis oli palju. Ma mäletan kõigi väsinud nägusid. Osa rahvast oli isegi juba saalist lahkunud.Ma tundsin kuidas mu süda kiiremini lööma hakkas. Mind tutvustati ja muusika pandi peale.  Kaks takti veel, mõtlesin ja hingasin sügavalt sisse. Ma sulgesin oma silmad ja hakkasin laulma. Terve laulu aja valitses saalis vaikus. Ma hakkasin juba mõtlema , et midagi on valesti, kuid kui ma laulmise lõpetasin ja silmad avasin ,nägin ,et  nii publikul kui ka kohtunikel olid suud lahti. Möödus veel 1,2,3,4,5 vaikuse sekundit ja siis hüppas terve saal jalule, hakkates karjuma ja aplodeerima. See kestis päris pikkalt, ning kui lõpuks publik maha rahunes, said kohtunikud rääkima hakkata. Nende suust tulid ainult kiidusõnad. Kommentaarid kuulatud lahkusin lava taha. Natukese aja pärast kutsuti kõik võistlejad lavale , et võitja välja kuulutada.

’’Elise Drow!’’ hüüti mikrofoni ja kõik hakkasid juubeldama. Ma ei suutnud seda uskuda. Ma..ma .. ma võitsin!?  Mu emotisoonid lendasid lakke ja sellest hetkest algaski mu karjäär 14 aastase lauljana.

Ma olin edukas. Andsin palju kontserte, väljastasin 28 singlit ja 3 albumit. Sain isegi Grammy auhinna. Ma olin õnne teel, kuid nagu öeldakse :kõik head asjad saavad kord läbi. See juhtus ka minuga. Nimelt olin ma just parasjagu kontserdit andmas, kui mu kurku tabas äkkiline terav valu. Ma üritasin sellest mitte välja teha, kuid peale järgmise salmi algust, oli võimatu edasi laulda. Valu oli talumatu ja ma kukkusin kokku.  Hiljem ärkasin ma haiglas. Ma olin paanikas ja üritasin arsti kutsuda, kuid mu suust ei tulnud mingit häält peale kähina, ning ka see põhjustas mulle valu. Hetke pärast tuli sisse õde kes mulle kohe midagi süstis ja valu vähenes.

’’Ma lähen kutsu arsti,’’ ütles ta ja pööras minekule. Natukese ajapärast saabus ta koos arstiga.

’’Mul on väga kahju preili Drow, aga te olete kaotanud oma hääle,’’ ütles ta kaasatundlikult. Ta rääkis veel midagi, kuid ma ei kuulanud teda. Kaotanud hääle?...KAOTANUD OMA HÄÄLE!? SEE POLE VÕIMALIK!  Ma läksin närvi ja hakkasin asju oma voodi kõrvalt kummutilt vastu seina loopima, ise hüsteeriliselt nuttes. Selle peale süstisid õed mulle tugevat rahustit ja ma jäin magama. Kui ma ärkasin oli juba öö. Mõtte, et ma olen oma hääle kaotanud, mis oli mulle andnud kõik, mida ma eales tahtsin on kadunud? See mõtte lihtsalt ei mahtunud mulle pähe. See ei saa nii olla, lihtsalt ei saa! Selle mõttega uinusin taas.

Ma olin olnud haiglas juba 3 päeva. Mu elu oli minu jaoks läbi. Arst ütles, et ma võin igakell haiglast lahkuda. Ma panin riide. Mis mõttet ikka seal valges palatis vedelemises on.Natukese aja pärast kõndisin haigla ustest välja. Oli õhtu ja päike juba loojunud. Mu mootorrattas seisis parklas, mille mu sõber siia oli toonud. Ma panin kiivri pähe ja alustasin sõitu koju. Tee kulges mööda ookeani äärset mäekülge. Mu kiiruseks oli 180 km/h ja ees oli tulemas järsk kurv. Ma ei mõelnudki hoo maha võtmisele vaid sõitsin läbi piirde ja kukkusin alla. Viimane asi mida ma mäletan on kivid ja vesi mis mulle aina kiiremini lähenesid. Peale seda oli kõik pime.