Always Remember

XII I know you

~~~Christi VN~~~

Mu silme ees laius täielik tühjus. Kõik mu ümber oli uduloori varjunud, tekitades mulle tunde, nagu ma hõljuksin pilvedes, kuid pilvede asemel ümbritsesid mind rusuvalt hallid loorid, tekidates mu kehale külmavärinad.

See kõik tundus nii tõeline ja ebareaalne sama aegselt. 

''Ace,'' hüüdsin, saades vastuseks vaid mu hääle kaja, mis kostis kaugusest vaid vaiksete sosinatena.

Ma tundsin hirmu endas kasvamas ja see kõik siin, tundus mulle kuidagi nii tuttav. Nagu ma oleks sellises olukorras varem olnud. 

''Ace! Ceffyl!'' hüüdsin ma valjemini, kuid endiselt kõlas vastuseks mu oma hääl.

Ma tõusin istumast püsti ja otsustasin kuhugile poolegi liikuma hakkata. Siin pidi ju midagi olema.

''On siin keeg!?'' hõikasin peale mitut minutit kõndimist.

Hall udu polnud kuhugile kadunud, kuid muutus iga hetkega aina tumedamaks ja tumedamaks.

Ma tundsin hirmu endas taas kasvamas. Kogu see paik oli sünge ja ei saanud kohe kindlasti midagi head tõotada.

Järsult ma seisatasin.

Terve aeg olin ma kõndinud totaalses vaikuses. Kuid nüüd oli kulda vaikset pominat. 

See oli kauge, aga see oli kindlalt kellegi teise hääl, mitte mu enda hääle kaja.

''Hallo! Kas sa kuuled mind?'' hüüdsin ma taas valjult, saades vastuseks taaskordse vaikse pomina.

Ma oleksin pidanud tundma kergendust, aga millegi pärast, oli mul kahtlane tunne. 

Kuid sellegi poolest hakkasin ma edasi jooksma, üritades otse joosta. Kogu see rusuv hall ümbrus oli kõikjalt kokku sulanud. Võimatu on eristada jalgealust muust ümbritsevast. Kõik oli lihtsalt tohutu  mass halli udu mu ümber.

Mida edasi ma liikusin, seda tugevamaks võõras hääl muutus ja õigepea muutus vaikne segane pomisemine kindlamaks hääleks.

''Ma tean seda häält,'' pomisesin omaette ja jäin järsult seisma.

Järsku kogu uduloor hakkas tugu tuules hõljuma ja loor muu ees kadus. 

Mu ees seisis tohutu hunnik ma ei ole kindelgi mida.

Ma vaatasin alla, avastades end seismast poolest säärest tumedas vedelikus. Pilku üless tagasi tõstadades, laius mu ees tohutu hall-musta ruuduline lagi. Ja mu ümber...oleksin ma nagu sattunud väikse lapse mänguasjade keskele. Ainult, et tegu polnud toredate ja armsate kaisukarude mängu autode või kaunite nukkudega.

Kõikjal vedelesid pagunenud, pooleks murtud või täiesti katkised nukkumajad, toolid hulpisid siin-seal.

Ja siis ma nägin seda.

Taamal, mitte väga kaugel, istus keegi seljaga minu poole ühel hulpival toolil  ja ümises mulle tundmatut lauluviisi.

Ma hakkasin tundmatu poole liikuma, aga mida lähemale ma talle jõudin, seda enam ma oma enesekindlust kaotasin. Äkki ma ei saagi siit välja? Äkki ma üldsegi surem või olen juba surnud? Ma tardusid poole sammu pealt.

''Ära muretse, sa ei ole surnud,'' sõnas järsku seesma lapsehääl, mida ma ennist end mäletama sundima  pidin. 

Ma tõstsin pilgu oma häguselt peegelduselt veest ette, seistes silmitsi kõige armsama ja hirmuäratavama lapsega, keda ma eales näinud olen.

''Aga ole mureta, sa ei pääse siit kunagi, või noh päriselt mitte,'' naeratatas väike tüdruk mulle rõõmsalt.

''Kes sa oled?'' küsisin vaikselt, õige vaikselt tahapoole liikudes. Midagi tema juures tundus valesti olevat.

''Ma olen sina, või noh, mõnes mõttes sina,'' sõnas tüdruk mõtlikult,''Lihtsam on ilmselt öelda, et ma olen sinu halvem pool, mis su eelmistest eludest alles on jäänud? Jah, see kõlab umbes õigelt.''

''Halb pool, eelmine elu? Vabandust, aga kas sa oled kindel, et sa siin oma puuris üksinda istudes ära natuke pole keeranud?'' Lõi mus esile kaitsev pool ja ma astusin selja sirgeks ajanult tüdrukule paar sammu lähemale.

''Eip,'' naeris tüdruk''Ja pealegi pole ma siin ju üksinda,'' naeratas ta veelgi laiemalt.''Nüüd oled mul ju sina seltsiks, jälle. Peale pikka 1304. aastat, 5. kuud, 18. päeva, 5. tundi, 48. minutit,'' loetles ta aegu sõrmedel, tehes siis pausi ja minu poole pöördudes,''Kas tahad, et ma jätkan?''

''Ei tänan,'' vastasin sarkastiliselt.

''Noh, pea-asi, et sa ise aru said,'' naeratas ta taas'' A ja kui sa veel aru pole saanud, siis ma tõesti pole siin puuris üksinda.''

Ma vaatasin mõistmatult temapoole, kui ta sõrmega mu seljataha osutas.

Ma pöörasin kiirelt ümber, avastades, et ma olin kuidagi sattunud samasse puuri kus to tüdruk just üksi olnud oli.

''Mida sa tegid?'' pöörasin ma vihaselt pea järsku tüdruku poole, kelle naeratus kadus näolt silmapilkselt. Ta tõusis oma toolilt püsti ja lendas minu poole, paisates mind pikkali maha ja mu kõrist kinni haarates sõnas ta sisiseval häälel:'' Sina minuga nii ei räägi. Mina olen see kes sind siit välja saab.Mina olen see, kes su elu kontrollib. Mina olen see, kes sulle su kogu jõu annab. Kas kuuled! M-i-n-a! Ja mina olen see, kes kogu selle,'' laskis ta ühe käe mu kõrilt lahti ja viipas kogu minule,'' ära võtta saab. Mina olen osa sinust, su halvem pool. Kas sa tõesti arvasid, et kaitsjaks olemine on lust ja lillepidu? Et kõik kes su suurt ja võimast jõudu näevad,kummardavad su ees ja peavad sind mingiks kangelaseks? Ei. Sul võib ju suur vägi olla, aga sinu ja ka teiste kaitsjate elu siin maailmas on tunduvalt hullem, kui teistel su liigikaaslastel. Teie olete need, kes peavad ette manama võlts naeratuse ja teesklema, et olete nagu iga tavaline surnu, kes kaitsjaid kardab ja vihkab, sama-aegselt varjudest nende samade lihtsurnute elusid päästma, kes sust midagi head ei arva. Teie olete need, kes peavad kogu selle krempli siin idiootses maailmas heaks tegema ja maksma selle eest ajapikku oma eluga!'' sõnas ta vihaselt.

Ta lasi mu kaelast lahti ja hõljus must eemale, tagasi oma tooli poole, kui mina seal samas maas hingeltult kõhisin.

''Millest sa räägid?'' ei saanud ma aru. 

Ma tõusin vaikselt püsti, väänates oma seelikusabast välja vett ja liikusin paar sammu tüdruku poole.

''Nagu näha pole sulle millestki veel räägitud. Aga ega maimesta, naiivne verinoor nagu sa oled,'' pööras ta oma pea minu poole, silmis põlev viha.

''Mine,'' lausus ta hetke pärast ja pööras pea kiirelt tagasi enda ette,'' Me kohtume taas kui sa valmis oled.''

Ma lihtsalt seisin seal ja vaatasin toda väikest tüdrukut, kes näis nii abitu, kuid tegelikkuses oli küpsem kui mina.

''Mine!'' võpatasin ma ta järsu karjumise peale.

''Lihtsalt...mine,'' sõnas ta leebemalt ja ma pöörasin end ümber ja olin juba paar sammu astunud kui ta vaikselt lisas:'' Christelbel, jätta meelde, maailmas peab olema kõik tasakaalus, igal heal asjal on oma halb pool, aga sina koos teiste kaitsjatega maksate tolle kogu hea eest kõrgemat hinda, kui keegi teine. Lihtsalt, hoia end ja palun, ära kurna end oma jõust.'' ja järsku lõid mu silmad välk-kiirelt lahti, pimestades mind ereda valgusega koridoris.

''Christi?'' kuulsin ma piinlevat küsimust,''Sa-Sinuga on kõik korras! Jumalad olgu tänatud!'' ohkas Leon kergeldunult.

''Minuga on kõik korras,'' naeratasin võimalikult ehtsalt.

''Kindel?'' vaatas leon mind kahtleva pilguga.

''Jah ja Ace ja Ceffyliga on kõik korras,'' naeratasin veel rohkem ja tõusin seinale toetades püsti.

''Siis on hästi,'' muutus Leon jälle tolleks kaugeks ja minugil moel müstiliseks meheks, kes ta minuga esimest korda kohtudes oli.''Kas sa tahad veel võistlusi vaatama minna? Alguseni on aega veel paar minutit.''

''Mhmh,'' noogutasin ma pead ja Leon haaras jälle mu käest ja pööras taas minust eemale ja hakkas areeni poole liikuma. 

Kuid ma nägin ta pilgus midagi, küll vaid hetkeks, aga seal oli näha ilmselget piina.

~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~

Teine lubatud osa tuleb ülesse ilmselt täna hilisõhtul.