say something | 5sos [parandamisel]

Teine peatükk

"Tere hommikust!" ütlesin poisile, kes ilmselt süüa tegi. Kell oli 10.12, kui ma ärkasin. Jah, ma olen hiline ärkaja.

"Tere! Näe, ma tegin süüa," poiss naeratas laialt, see oli tohutult armas.

"Kuidas? Eile oli alles külmkapp tühi," pomisesin vaikselt. Tõsi see oli. Külmkapp oli sama tühi nagu kasiino sõltlase püksitaskud.

"Tobu, kell on juba piisavalt palju. Ma käisin poes," lausus ta, "sa jah, magad siin poole lõunani."

Ta tõstis lauale tassi kohvi ja taldriku, mille peal lebasid muna ja kaks peekonit.

"Ahah, sa jagad mulle oma toitu. Aitäh!" tänasin poissi ning naeratasin talle. "Seriously? Sa oled mu korterikaaslane."

"No siiski. Aitäh, et sa mulle süüa jagad."

"Pole tänu väärt," sõnas ta ja pilgutas silma. Nagu ikka. Tema komme nii naisi sebida. Oota, Annie? Mis mõttes? Sebida? Oo, ei.

" Ma ei olegi öelnud, et.." võtsin tüki peekonist, "kuule mees, sa oskad hästi süüa teha."

"Sa pole ainuke, kes seda mulle öelnud on. Aga tore, kui maitseb."

"Maitseb? Mis mõttes? Sa oskad paremini süüa teha kui mu ema ja vanaema kokku," naersin.

"Päriselt?" ta näost oli näha, et ta oli üllatunud.

Noogutasin.

* * * *

"Kas sa täna midagi teha ka plaanid? Tööd otsid?" küsisin poisilt, kes telekast Elleni saadet vahtis.

"Ehm, jah, mu sõbrad tulevad siia," ütles ta telekast pilkugi tõstmata.

"Sõbrad? Mis sõbrad? Miks sa mulle enne ei öelnud?" karjusin poisile, kes siiamaani Ellenit vaatas.

"Rahune maha, ma just sain teada, et nad tulevad. Tahtsin sulle öelda, aga ma mõtlesin, et sul tegevusi."

"Ma küll ei kuulnud, et sa kellegagi rääkisid."

"Ma helistasin rõdul," lausus ta. Jah, meil oli rõdu. Suur ja avar. Ei midagi erilist. Lisaks kõigele oli meil ka olemas saun, mis oli harva esinev. Mõnus!

Õue on rõdult väga hea vaadata, kuidas päike seguneb vihmaga ja vastupidi. Hommikuti kohvi juua või hoopis jälgida loodust. Kuidas puud talveks lehti langetavad või lendu tõusvaid linde. Imeline.

"Aitäh, et nüüd mulle seda ütled! Tänks, et üldse mainisid," ütlesin ja jooksin enda tuppa.

Mis mõttes ta kutsub kohale inimesed, keda ma ei tea? Ja veel ilma minu nõusolekuta.

Hea küll, las nad tulevad, aga see jääb esimeseks ja viimaseks korraks. Mitte kunagi enam nii!

"Nad tulevad kell viis!" hõikas L järgi. Jah jah, kaks tundi aega. Otsustasin selle ajaga lihtsalt lösutada ja filmi vaadata.

Valisin filmiks "The Fault In Our Stars" ehk "Süü on tähtedel". Mul oli tahtmine nutta ja elada üle Gusi surm. Pealegi oli mul aega paar tundi.

Kui Augustuse surm oli lähedal, tuli mulle meelde minu õde. Minu vanem õde.

*TAGASIVAADE*

"Lucy, ära sõida nii kiiresti!" ütlesin tüdrukule. Me sõitsime kiirteel 150 kilomeetrit tunnis. Autosi polnud, me võisime seda teha.

"Ole kordki mure vaba, see on nii vinge!" lausus õde, kelle hääl tundus sama, nagu ta ütleski. Mure vaba. Ta naeris iga asja üle, mis talle ette jäi.