Kahevahel. Varjutatud I (eesti keeles)

6.peatükk

Tyler keeras tuttavasse teelõiku sisse ning varsti paistis sealt vanaema maja. Mis oli väike armas maja. Helesinine värvikate kattis maja, mille olime eelmisel suvel majale peale kandnud. Maja ees seisis raagus kask, mille olin sinna istutanud seitsme aastasena, kooli mineku puhul.

Tuul raputas veel viimaseid lehti puudelt maha ning keerutas neid õhus. See tähendas vaid seda, et sügis oli oma hoo täielikult sisse saanud ning võttis, mida võtta andis.

Väljusin matt mustast audist, lüües ettevaatlikult kalli autoukse kinni, et mitte Tyleri viha alla sattuda. See oli tema sünnipäeva kingitus vanematelt.

Tuul keerutas mu juukseid ning viskas need igasse ilmakaadre, mille pärast ei näinud ma midagi. Tõmbasin nahktagi rohkem enda ligi ning surusin käed pisikestesse taskutesse, loodes et niidid vastu peavad.

Sel hetkel oli kiir kõnd meie suurim sõber ning kellelgi polnud soovi jääda haigeks. Peaaegu, et jooksime vanaema maja ukse taha ning koputasime sinna.

Mõne hetke pärast avas selle pruunikate juustega viiekümnendates naine, kelle silmad särasid.

„Scarlett, kullake!" rõõmustas ta ning tõmbas mind tuulisest sügis ilmast sooja majja.

Kallistasin vanaema ning tervitasin teda.

„Kuidas mu isehakanud gootil läheb?" naljatles vanaema ning toetas ennast uksepiida vastu.

Tyler turtsatas naera selle üle. „Hästi" naeratasin ning vaatasin pahaselt Tyleri otsa.

„Tyler, sa oled ise samasugune" ütles naine kavalalt. Nüüd oli minu kord naerma puhkeda. Jace vaatas meid kolme veidralt ning tema piiridesse vist ei jäänud sellised kombed. Ta tundus pigem tarkpea.

„Vanaema, need on Tyler ja Jace" esitlesin kutte ning eemaldasin üle riideid.

„Ma tean neid, kullake. Te tulite vist Scarletti pärast, poisid?"

Mõlemad kutid noogutasid naisele ning vaatasid üksteisele otsa.

Mina pidin seekord kulmu kortsutama ning segase näoga kolmele isikule otsa vaatama.

„Astuge edasi ja tundke end kodus, teismelised" muheles vanaema ning läks kööki.

Istusin pruunile nahk diivanile, mida seostasin alati suvega. See diivan on kannatunud mind välja mitu-mitu aastat. Suviti on see muidugi minu vihavaenlane, sest mina tulen siia jalad paljad. Mis te arvate, mis juhtub, kui jalad on paljad ja sa istud nahk diivaline. Nahk diivan lausa tunneb vajadust nende külge end kleepida ning lahti mitte lasta.

Mõne minuti pärast oli vanaema tagasi kolme tassi teega. Ta asetas ühe rohelise tassi minu ette lauale.

„Ettevaatust, see on tuline" hoiatas vanaema ning toetas ennast diivanile istuma.

„Elisabeth Allen või kuidas ma teid kutsuma peaks?" näitas Tyler esimest korda viiskust välja.

„Kustu mind Elisabethiks" naeratas vanaema oma särav valgete hammastega. Vanaema on väiksest peale juba oma hammastega mulle eeskujuks. Kõige pealt ma pakuks ta välimuse järgi talle neljakümnestes naine ning ta pruunides juustes pole siiamaani veel ühtegi halli salku olnud.

„Hästi Elisabeth, teie lapselaps Scarlett on suures ohus" ütles Tyler täie tõsisusega.

„Nad on tagasi. On mul õigus?" vajus vanaema nägu ära ning sära tema silmades muutus tuhmiks.

„Jah" ohkas Tyler ning käis käega oma läbi mustade juuste.

„See on halb, see on kohe väga halb" tõusis vanaema püsti ning hakkas käima edasi ja tagasi. Ka minu naeratus haihtus näolt ning sinna asendus murelik pilk, mille sisse oli segatud ka segadust.

„Ma peaks sulle rääkima, Scar, kullake" vaatas vanaema mulle kurvalt otsa. „kuid seda ei saa sõnadesse panna"

„Tekitage mälestus ning juhtige pilt meie kolme mällu," käis Jace välja idee.

„Hea mõte, ja ärge mõelge millegile" ütles vanaema ning sulges silmad. „Käed" ütles ta ning Jace ja Tyler sirutasid oma sõrmed vanaema poole. Tegin sama ning sirutasin oma sõrmed naise poole.

Vanaema puudutas neid, hoides meie kolme sõrmi enda omade vastas. Tundsin nagu energivoolaks mulle igaltpoolt sisse. See oli nagu väike positiivne elektrilaeng.

Sulgesin silmad ja proovisin mõelda mitte millegile. Mul polnud aimugi, mida mu vanaema tegi.