Kahevahel. Varjutatud I (eesti keeles)

11.peatükk

„Kas nad vaatavadki sind tavaliselt nii?" mühatas Tyler ja vaatas enda ringi olevaid jõllitavaid inimesi.

„Ma olen siiamaani tahtnud olla nähtamatu ja mul tuli see peaaegu, et välja," sisisesin kutile, „aga sa rikkusid kõik ära,"

„Ära pikka viha pea," muigas Tyler. „pealegi sul oligi veidi särtsu vaja, sa veel tänad mind," laiutas noormees käsi.

„Kindel see," pööritasin silmi, hääles kostudes irooniat.

„Igatahes, näeme siis, varsti," naeratas ta ning kõndis kiirel sammul trepist üles.

Noogutasin endamini ja võtsin suuna kunsti klassi poole. Õpetajaks oli seekord keskealine naisterahvas, kelle juuksed olid ka päris omamoodi kunstiteos, mis pani mind nina krimpsutama- rohelised ja punased varjundid mustades lokkides. Mul pole kedagi tavaliselt kritiseerida, aga ta näeks välja palju kenam, kui tal poleks neid värvilisi varjundeid juustes. Ta andis meile tunniteema, milleks oli meil vesivärvidega maalimine. Kunstile järgnes ajalugu, füüsika, muusikaõpetus, kirjandus, keemia ja viimaks matemaatika, kuhu olin ma lootusetult hilinenud, kuna keemia õpetaja pidas mind kinni, kiites mind ja küsides mu keemia oskuse kohta. Püüdsin talle vähemalt viiskümmend korda selgeks teha, et tänase tunni vastused olid lihtsalt puhas vedamine ja et ma polnud eriti hea keemias.

Kiirustasin esimeselt korruselt kolmandale, jooksin koridori lõppu ning avasin kähku ukse.

„Vabandust, et ma hilinesin, keemia õpetaja pidas mind kinni," ohkasin ja plahvatasin kiiruga.

„Tere, istu," naeratas Mr.Brooks mulle viisakalt ja viipas käega kohale.

Istusin kärmelt oma kohale ja otsisin tunniks vajalikud asjad välja.

„Igatahes te saate täna pool tundi varem koju, sest mul on tegemist," lausus ta ning jagas meile järgmiseks ülesanded õpikust, mida pidime lahendama poole tunni jooksul.

Aeg läks nagu linnulennult ja varsti helises kell, mille peale õpilased klassist välja tormasid.

„Scarlett Allen, saad sa hetkeks siia jääda?" kergitas ta minu poole kulmu ning ootas mu vastust.

„Jah, ikka," pomisesin ja kõndisin õpetaja lauani.

Mr. Brooks ootas, kuni kõik õpilased peale minu oleks lahkunud ning naeratas mulle.

Nüüd olin mina, kes pidi kulmu kergitama.

„Tyler ütles, et ma peaksin sulle veidike Jace süngest minevikust rääkima," lausus ta mõtlikult.

„Oot, pea kinni," kortsutasin kulmu. „Kuidas sa Tylerit tead? Ja Jace?"

„Ma tean Tylerit rohkem, kui sina," mehe hääles kõlas üleolevat nooti. „Jacest tean ma tema minevikku,"

Jäin mõttesse. Tyler ja Nathan. Tyler Brooks ja Nathan Brooks Lõin ennast mõttes. Miks ma sellepeale varem ei tulnud? Vennad...muidugi.

„Vennad?" heitsin pilgu talle kissitavate silmadega.

„Justament," noogutas ta.

„Võid alustada," kehitasin õlgu ja istusin Nathani laua vastas olevale lauale.

„Jace on tulnud allmaailmast, sellepärast ei saagi teda eriti usaldada. Ta oli deemon ehk siis meie mõistes langenud ingel,"

„Miks teda siis usaldada ei saa?" ei saanud ma pihta.

„Ma üritangi sinna hetkel jõuda, ära sega vahele," ohkas mees ja ütles veidi pahaselt.

Põrnitsesin teda hetkeks, kuid mu nägu leebus, kui ta oma suu avas.

„Jace oli Tyleri parim sõber, ta oli talle nagu teine vend, kuniks Jace Tylerit tappa üritas,"

„Miks?" vaatasin teda põgusalt.

„Keegi ei tea seda, nüüd on ta tagasi ja kaitseb sind... see on kahtlane, kuid Charlie ütles, et ta on täiesti ohutu ja usaldusväärne,"

„Kes on Charlie?"

„Charlie... peaaegu nagu president siin meile Ameerikas, kuid me võtame teda nagu ülemust," selgitas Nathan.

„Ja teie olete nagu Charlie inglid," lisasin ning turtsatasin naerda.

„Su huumorisoonel pole vigagi," muigas ta kergelt.