Kahevahel. Varjutatud I (eesti keeles)

12.peatükk

„Tyler on kohe siin," vaatas ta rahutult, veidi liiga närvilises olekus kella. Kas mulle ainult tundus või oligi nii, et ta tahtis minust lahti saada enne kui ma kellelegi kahju toon Jace usaldamisega?

Uks avati ning sisse ning minu nõme kaitsjast ingel oli platsis. Milline rõõm.

„Hei, kullake," tervitas ta mind.

Kullake? Kas ta on pilves?

Viisin pahase pilge tema poole.

„Kas sa eelistad jalaga kõhtu saada, või valid näkku löömise. Mulle oleksid mõlemad varjandid meelepärased," kortsutasin kolmu ning teesklesin mõtesse jäämist.

„Mõni teine kord, aga sul on liiga väike valik, laienda seda" krimpsutas ta nina ja pööras tähelepanu mu matemaatika õpetajale, tähendab tänasest päevast oma vennale, Nathanile.

Tyler kergitas kulmu. „Rääkisid talle Jacest?"

Vend noogutas. „Ta ei tundunud mind uskuvat," pööritas ta silmi.

„See oligi see põhjus, miks ma pidin peale tundi siia jääma, te tahate, et ma Jacest eemale hoiaksin ja teda ei usaldaks," kissitasin ta poole silmi. „Tyler, ma olen sinus pettunud, ma ei oodanud, et sa oma vennal lased seda mulle pähe määrida. Nüüd tundub, et Jace on ainuke inimene, kes mind veel mõistab,"

Ma ütlesin välja, kõik mis südamel. Mul polnud isegi aega mõelda, mis sõnad seal valla pääsevad. Pildusin neid lihtsalt kalgilt Tyleri suunas.

Tyler pööras pilgu maha. Kas ma olin talle haiget teinud nende sõnadega?

Tahtmine siin ruumis viibida oli nulli lähedane. Seadsin sammud ukse poole ja väljusin koridori, hüvastijätmata.

Helistasin emale ja seletasin olukorra ära. Ta tundis mulle kaasa, et olin tülli läinud Tyleriga, kuigi seda juhutb igapäev. Ma ei tea, mis must kass meie vahelt jooksnud läbi oli.

Ema korjas mu kooli juurest peale ja sõidutas koju. Mul oli hea teda näha- pealegi, ma polnud teda juba paar päeva näinud.

„James on kodus?" peatusin enne välisukse lahti tegemist.

„Muidugi, ta aina küsis minult, kus sa olnud oled. Ära muretse ma seletasin talle asja ära ja ta sai asjast aru. Muideks, kuidas vanaema Elisabethil läheb?" küsis mult ema ning valjutas ukselingi alla avades sellega ukse majja, kuhu ma sisse kiirelt vupsasin.

„Hästi, tal pole ikka veel ühtegi halli juuksesalku ja hambad on täiuslikult valged ja reas, suudad sa uskuda? Ma vähemalt loodan, et ma näen kunagi sama hea välja," laiutasin käsi.

„Muidugi näed, sul on ingli verd, mis sind ilusana hoiab," turtsatas ema naerda.

Tõmbasin saapad jalast, mis olid veidi märjad, kuna olin kooli juures lompi astunud, ilma et ma oleksin seda märganud.

„Scar," kuulsin enda nime seljatagant. See oli James. Poetasin oma nahktagi nagisse ja hüppasin talle kaela.

„Jamie," ütlesin talle hellitavalt, kuigi ta vihkas seda hüüdnime, mis oli minu poolt talle antud.

„James," naeris ta, parandades nime.

„Täna olgu James, aga homme oled sa minu suur õde Jamie," itsitasin ta särki.

„Kui tahad eluga pääseda siis võta sõnad tagasi," kissitas ta minu poole silmi.

Pööritasin silmi. „Sõnu ei saa tagasi võtta, Jamie-James," raputasin pead. Kas ma panin talle just uue hüüdnime.

James oigas. „Ma räägin empsile ära, kui sa minu kiusamist ei lõpeta,"

Turtsatasin naerda ning kõndisin trepist üles, oma tuppa.

Mu tuba oli samasugune nagu enne: paar riideeset siin-seal, voodilina kortsus ja koti sisu voodil.

Mõõtsin oma pilguga tuba ja otsustasin, et kui tuba veidi korrastada, oleks see kenam ja hubasem.

Viimane kord, kui ma tuba koristan. Ausõna. Ma alustasin paarist riide esemest, siis leidsin ennast juba kappi koristamas ja kõige tipuks panin aknad ka läikuma. Ma olin omadega täiesti läbi.

Kell näitas ka juba palju ning mul polnud jõudu ega jaksu oma väsimusega võidelda. Ainuke mõte, mis mind üleval hoidis oli Tyler, tundin ennast aina temale mõeldes närvilisemalt.

Ehk oli see sellest, et kuidas ma talle nüüd otsa vaatan. Ma olin lihtsalt liiga karm, öeldes oma sõnu välja. Kõige rohkem ta justkui sai riivata sellega, et ma olin nüüd justkui Jace poolel ja ma olin temas hingepõhjani pettunud- mis oli tõsi.

Ma pidin vabandama, kuigi küsimus tekkis õhku miks ma peaksin vabandama, kui ta ei luba mul Jacega suhelda ning hakkab mulle luuletama oma venna kaudu mulle Jacest. See oli alatu.

Ma ei suutnud seda otsust langetada ning see küsimus vastusetta jäi õhku.