Ma ei näe ega kuule. Siin ei ole kedagi. Siin seistes tunnen end üksikuna. Ma pole kaua aega ennast niimoodi tundnud. Tunnen kuidas kõik halb hakkab minust välja voolama. See ruum jääb minu halvale väikseks ja see voolab uksest välja.
See on see mis see jooga minuga teeb. Tegelikult on jooga lahe ja isegi aitab, aga probleeme on liiga palju millele on väga raske vastu astuda. Olen proovinud ennast aidata paljude kiidetud psühholoogide juures. Natuke aega oli isegi kõik väga hästi. Aga siis hakkas mu kelk ikka allamäge minema. Tunnen juba, et elu mõte hakkab kustuma. Maakolkast linna kolinud käitumis häiretega laps on alati kõigi lemmik peksupoiss. Alati on mingi probleem mu riietega või on mul lihtsalt paha soengu päev. Alati leitakse viis kuidas mind vihale ajada, et ma neile kallale läheksin. Ja siis ma pean kas seletuskirja kirjutama või kutsutakse automaatselt kohale noorsoopolitsei. Kõige paremini õnnestunud nädal oli siis, kui ma käisin äkki neljandas klassis ja suutsin olla ilma kallale minemiseta nädal aega ja seda ka sellepärast, et minu kõige suurem kiusaja oli reisil. Selline see elu on, karm ja ebaõiglane. Kodus olen ma täiesti teistsugune. Ma olen jutukas, räägin hästi palju ja kodus ei ole ma kunagi kellelegi kallale läinud. Kodu on omaette kindlus. Aga siiski pärast igat koolipäeva koju jõudes on nagu minu päevarutiinis patja nutmine. Mul on elus olnud ainult üks sõber. Jane. Ta on alati mulle igal pool toeks, aga viimasel ajal on asjad muutuma hakkanud. Janel on nüüd poiss ja see tähendab, et ta veedab suurema osa ajast enda poisiga, mitte minuga. Minul, kuigi olen 15, pole ühtegi poissi silma jäänud ja ma arvan, et minagi pole mõnele sellisele silma jäänud. Kes tahaks käia käitumishäiretega kahtlase tüdrukuga? Kui minu käest küsitaks, siis mina küll ei tahaks.
