•••8 nädalat hiljem•••
Ma ei ole teda näinud teda pärast esimest kohtumist. Ma tean, ma tean, see oli ainult üks kord, aga ma tunnen, et miski minu sees lõi sideme selle poisiga. Nagu hingesideme või nii. Ma tunnen, et ta on minu jaoks on eriline ja omab minu elus tähtsust. Aga lõpetame sellele mõtlemisele, sest täna on laupäev. Minu jaoks mitte midagi erilist, aga siiski saab terve päev lihtsalt voodis vedeleda või mediteerida (see pidi hästi mõjuma, aga mina sellest veel aru pole saanud). Ma sain rahulikult paar tundi mediteerida, kui järsku, vilksatas silmade eest läbi selle poisi silmad. Ma ehmusin. Avasin silmad ja vatasin ringi. Mida ma õieti lootsin? Et ta on siin või? Ega noh, muidugi ei olnud teda seal, aga ikkagi tundsin sisemist nördimust. Ma ikkagi lootsin. Järsku hakkas mu pea õudsalt valutama, nagu oleks mind tabanud mingi migreenihoog. Ma hüüdsin ema. Mõne hetke pärast oli ta mu toas, aga edasi ma ei näinud enam midagi. Ma arvan, et ma minestasin. Ma ei ole kindel. Järgmine hetk ärkasin ma haiglas...
