Medõde vaatas mulle otsa ja hüüdis:"Ta ärkas!". Ma vaatasin palatis ringi ja nägin, et mu käes on neli kanüüli ja hapnikumask on ka ees. Ma vaatasin medõele küsiva näoga otsa. Tal olid pisarad silmas ja hetk hiljem jooksis ta lahinal nuttes minema. Siis tuli uksest sisse mu ema ka lahinal nuttes. Ma võtsin oma teise käega, millel polnud kanüüle sees oma hapnikumaski eest ja küsisin:" Mis toimub? Miks te kõik pisardate?". "Ah õigus sa ju ei teagi. Sul on...hõk...ajuvähk!". "Mida! See ei ole võimalik! Kuidas?"."Ma ka ei tea kallike.". "Kui suur on mu protsent paraneda?" Küsisin."20" vastas ema. Ma arvasingi seda, mu elul on nüüd lõpp. See oli ette arvata. Mu elul polnud nii kui nii mingit mõtet."Kullake, ära juhi oma mõtteid negatiivsema poole peale. Mõtle sellele, et sul on võimalik veel ellu jääda.". "Ema kas sa ise ka usud seda? Ma pean surema, see on mu saatus. Ja palun nimeta mulle kasvõi üks põhjus miks ma peaksin tahtma veel edasi elada?" vastasin emale, üritades olla sarkasitiline, aga see ei tulnud väga hästi välja kuna ma olin ise ka nutmas. "No Karmen, kallis mõtle Janele. Mida tema ilma sinuta teeks?". "Elaks oma poisiga koos edasi ja unustaks selle." hakkasin juba vaikselt ärrituma. Ma ei jõudnud veel väga kurjaks minna, kui medõde sisse jooksis ja mu ühe kanüüli vooliku ära vahetas. Ilmselt rahusti või unerohu vastu. "Ta ei tohi ärrituda!" manitses õde. "Me küll veel kindlat põhjust ei tea, aga me arvame, et kasvaja saab jõudu sinu ärritumisest. Niiet parem ole rahulik ja mõtle positiivsetele asjadele!". Ema ja õde lahkusid. Jap mul oli õigus, see oli rahusti.
•paar tundi hiljem•
Ema tormas palatisse ja peaaegu hüüdis:" Mingi poiss tahab sinu juurde tulla!! Kes see poiss on? Miks mina teda ei tea? Miks sa ei ole mulle temast rääkinud?" pommitas ta mind küsimustega. "Ema, rahune. Ma ei ole ühegi poisiga suhelnud, ega tea ka nüüd kes see võib olla. Kutsu ta siia, vahest ma siiski tunnen teda". Ema vaatas mulle otsa, nagu ma oleks mingi vaimuhaige ja läks seda poissi kutsuma...
