••• kell 6:30 hommikul•••
Kuulen juba kuidas ema all karjub. Haaran telefoni ja vaatan kella. Pool seitse. Pole üldse tahtmist ennast praegu voodist välja ajada ja anda algust sellele koolipäevale. Ma tõesti loodan praegu, et ma saan mingi sõnumi, et kool jäeti täna ära või midagi sellist. Aga nagu tavaliselt, ei juhtu midagi sellist ja ma pean ennast liigutama hakkama. Täna on mu koolikaaslastel kohe väga hea päev, kuna ma lihtsalt ei suuda oma juukseid lahti kammida. Oma riietusele ma tähelepanu ei pööranud, aga kui mul oleks veel halvem tuju olnud, oleksin ma otseses mõttes pidžaamas kooli läinud. Aga kui ma ennast lõppkokkuvõttes peeglist vaatasin siis ma nägin enda arust täitsa khuul välja. Padja soeng, mustad teksad, valge T-särk ja selline suurem, sinise ja musta ruuduline triiksärk peal. Jooksin esimesele korrusele, kust kõik olid juba jalga lasknud. Isegi Georg (suur vend), kes alati sisse magab oli juba läinud. Vaatasin tuimalt külmikusse ja otsustasin, et sealt ma täna süüa ei leia. Haarasin oma koti ja hakkasin kooli poole jooksma. Kui ma olin umbes pool maad jooksnud, tuli mu kõrvale jooksma üks minu vanune trenniriietes poiss."Kas sa tahad, et ma saadaksin su kooli?" Küsis poiss pool karjudes, kuna autode müra oli vali. "Võib ikka, üksinda on väga igav!" Vastasin talle naerdes ja pool karjudes. Kui me kooli ette jõudsime keeras ta otsa ringi ja lehvitas. Lehvitasin vastu ja hakkasin mõtlema. Ma ei tea isegi ta nime. Üritasin päevaks selle mõtte peast välja visata ja keskenduda mitte ärritumisele. Päev läks erakordselt hästi, ma ei pidanud isegi korra ärrituma, aga tundides ei mõelnud ma mitte matemaatika valemitest ega eesti keele grammatikast. Minul keerles peas ainult see hommikune jooksmine ja ma lootsin, et ma näen teda homme jälle. Ta nägi välja nii sümpaatne ja sõbralik. Ma nagu tundsin, et vajan enda ellu sellist inimest, kes suudaks mu tunde paremaks muuta. Olen tõsiselt haavatud sellest, et Jane mu põhimõtteliselt üksi jättis. Me küll räägime telefoni teel, aga see ei ole sama mis enne. Ta kolis oma poisi pärast Tartusse.
•••Kodus•••
Koolitööd on täiesti võimatud. Mina küll ei hakka oma õhtut mingitele töövihikutele raiskama. Aga samas, pole mul ju ühtegi sõpra, kellelt homme maha teha. Heitsin pilgu kööki ja leidsin ühe purgi coca- colat.
