Osake Põrgut

900 aastat tagasi

900 aastat tagasi, siis kui Saatanaga esmakordselt kohtusin, olin jumala usku, aga ma armusin paganasse, kes pööras mindki paganaks.
Jälitasin oma armastatut pikka aega, ei julgenud talle läheneda, sest olin väga arg ja ta oli imeilus. Tüdrukul olid nisu värvi juuksed, taevasinised silmad ja päikesepäevitunud jume. Ta silmis oli sära ja hääl võttis põlved nõrgaks. Neiu oli nagu teisest maailmast, unistus.... kättesaamatu.
Tüdruk suundus majja, mis oli kahe korruseline ja suur, üleval rõdul istus üks väike naine. Naine paistis vana ja kurnatud. Vanad, hallid silmad jälgisid kuni tüdruk ukseni kõndis, siis peatusid ta silmad minul. Peitsin end puude varju ja jälgisin akende varje. Lähenesin majale, et uksele koputada, aga ühtäkki leidsin end maas lamamas. Miski purustas minus kõik, suur judin jooksis üle selgroo. Tundsin kohutavat valu ja silme eest hakkas mustaks minema, proovisin end liigutada, aga tulutult. Ühtäkki tundsin sarapuu lõhna, kuulsin samme ja tundsin midagi märga oma keha all. Kui ma oma viimast hinge tõmmet nautisin, siis minu silme ette ilmus kuju, see oli see sama neiu. Ta küsis minult midagi, aga ma ei kuulnud, mul oli raske keskenduda, pea valutas kohutavalt. Tahtsin talle öelda, et ta on imekaunis, aga mu suu ei liikunud. Tüdruk haaras mu käest ja mu silmad sulgusid. Lendlesin õhus ja äkitselt olin ma vaba.
Sattusin ristteele, mis hargnes kaheks. Mul oli kaks valikut, kas minna Üles, Jumala juurde või Alla, Saatana käte vahele. Ma tahtsin tagasi maa peale, tolle neiu juurde.
Miski minus sundis minema Põrgusse, niisiis kõndisin mööda Allmaailma rada lootes, et seal enam valu ei tunne.
Nägin kaugustes suurt ust, see oli musta värvi, umbes kolme meetrine. Uksele lähemale jõudes, läks üha kuumemaks, lõpuks ei suutnud ma enam hingata. Jõudsin ukse juurde, avasin selle ja läksin sisse. Ühtäkki plahvatasid leegid põlema ja ma ehmusin. Kaks deemonit võtsid mu õlgadest kinni ja viisid mind suurde tuppa, mille seinad olid punased, seintel rippusid pildid. Pilte oli igasuguseid: lastest, täiskasvanutest, vanuritest ja isegi loomadest. Ühe suure pildi peal seisis naine, kellel oli saba ja sarved. Tal olid hiiglaslikud silmad ja ilus lai naeratus. Deemonid jätsid mind sinna üksinda, liikusin toolide juurde ning istusin. Märkasin kolme harki, mis seisid vasakus nurgas. Need olid erisuurused ja väga teravate otstega. Uks avanes jälle ja sisse astus naine, kes oli suurel pildil. Ta kõndis oma lauani, istus toolile ega teinud minust välja.
Äkitselt tutvustas ta end: "Diabolos. Ja kes sina meil oled?".
Ulatasin käe, aga ei vastanud midagi. Diabolos suunas mind orjatööle, igavesse piinamisse.

Olin aastaid oodanud, et mu armastatu Põrgusse tuleks, kui sada aastat oli möödunud, siis hakkasin muretsema. Neiu oli pagan ega saanud Üles minna, niiet ta pidi tulema siia, aga teda ei tulnud.... Mõistsin, et olen ta kaotanud, nii jabur, kui see ka tundus.
Orjatöö ajal, oli mul aega mõelda, kuidas uuesti oma armsamat näha saaksin, tahtsin maa peale tagasi, aga teadsin, et kes Põrgusse on tulnud, see siia ka jääb. Mul polnud võimalustki, aga otsustasin siiski mitte alla anda.
Iga minut kulus mõtlemisele , iga sekund talusin kohutavat valu ja piina, sest Põrgus ei tohi tunda. Tunded pidavalt nõrkadele olema ja Saatan ei talunud nõrkust. Proovisin seda varjata, aga ei suutnud, sain piitsa selle eest. Iga piitsa puudutus kõrvetas kohutavalt ja ma ei suutnud seda taluda, mu karjed kuuldusid tuhandete kilomeetrite taha. Niisiis otsustasin Diabolose jutule minna.
Umbes kolme saja aasta pärast, anusin, et uuesti maa peale saaksin. Rääkisin talle oma plaanist neiu  üles leida ja temaga õnnelikult elu lõpuni elada. Üllataval kombel oli ta nõus, aga ta tahtis vastutasuks mu hinge. Nõustusin sellega, aga ei mõistnud, mida see tegelikult tähendas.Ta lubas mind maale tagasi saata kahe tuhandendal aastal. Sest, siis oli moderne aeg. Iga minut, selle ajani,  valmistusin, et mul oleksid suuremad võimalused neiu üles leida.
Muutsin end täielikult, kõike minu välimuse juures, peale silmade, sest neid ei saa muuta.
Niisiis, kui aasta 2000 kätte jõudis, saatis Saatan mu maapeale, et ma leiaksin oma armsama ja elaksin temaga oma elu lõpuni ning naasen siis uuesti põrgusse, kus ta saab mu hinge nahka pista.