Sofia oli julge tüdruk aga kõik mis ta oli siiamaani läbi eland,on tõesti jube.Ta peas oli juba miljon sosinat.Sofia pomises:"Ratsanik,mida teen et sosin lõppeks?"jne.Tuli üks kõva sosin KÄI RATSANIKU JÄRGI.Sofia sai aru ja liikus sinna kust tuul puhus kõvasti ja oli pime kui must taust.Nägu tõsine mõtles ta kogu aeg mis ratsanikul nüüd plaanis.Ta jõudis surnuaeda ning seal juhtus midagi.Tüdruk sisenes ja jälle ilmus ta välja,kuid kostis midagi:"Oled surnute keskel,kui oled nende keskel pole neist pääsu".Ta kadus ja järsku tõusid kõik surnud ellu.Sa mõtled et sombid, aga ei, need olid luud mis oli lihast alles,umbes nagu luukered.Sofia põgenes.Jooksis värava poole,kuid need sulgusid.Ta kasutas oma jõudu ja sai üle värava.Ratsaniku järel ruttas ta jälle.Sofia hüüdis:"Ratsanik,millal see jama lõppeb,millal võin rahus olla?".Ratsanik oli kohe ta ees ja vastas:"Mitte enne kui usud jälle,vaata maailmas kõikidel inimestel,isegi täiskasvanutel on väike hirm,sina oled väga eriline ja sul pole seda,ma olen üllatunud,küll ma sind muudan!!"Sofia vastas:"Ei iial!!"Ratsanik muigas ja vastas:"Isegi mitte siis kui saad oma vanemad tagasi?Puhka natuke,mõtle ja tulen varsti tagasi".Sofial oli väga raske valik,sest ta ei tahtnud andest loobuda aga oma vanemaid oleks ta tahtnud näha.Sofia nuttis,ta ei kartnud vaid oli kurb.Tüdruk otsustas et vanemad on oma elu juba eland,nüüd elab tema.See oli ta jaoks kurb valik aga nii ta otsustas.Mõne tunni pärast oli Must jälle seal,tahtis rääkida aga Sofia segas vahele:"Ma ei anna alla!!Noh on sul midagi veel öelda või kuidagi mind kiusata?!?!".Mustratsanik ütles:"Ma arvasin et päästad oma vanemad ja elad oma elu aga sa ise otsustasid.... .Sofia järgnes talle.
