Jõudsin sihtpinkti mis oli väga üllatav.Minu maja.See oli ilus pruun,mitte nagu praegu,kulunud ja räpane,vaid ilus pruun.See aeg oli siis kui olin 3 aastane.Ma astusin vaikselt majja ja küsisin kas keegi on kodus.Tuled põlesid hääled käisid,näis et palju rahvast on.Läksin edasi suurtuppa kus oli mu terve suguvõsa.Ütlesin:"Tere".Mitte keegi ei näind mind.Olin nagu nähtamatu.Sain aru et see polegi päris,ma pole 3,15 olen.Ma ei saand aru miks Must mind siia saatis.Sofia vaatas toas ringi,ning ta ema ja isa olid seal.Musta sosin käis üle toa:"Kõik siin surevad Sofia pärast,sest tema ei suuda uskuda".Sofia ütles:"Must,tean et see pole päris,mu ema ja isa on surnud".Hetk hiljem hakkasid seinad kokku vajuma ja katus,põrand vajus ei tea kuhu.Kõik jooksid majast välja,peale Sofia vanemate nemad jäid lõksu.Nad olid juba läind.Sofial tuli pisar silma.Ta karjus täiest kõrist:"Sa Must kole,inetu ja alatu,saa aru ma ei anna alla! See siin ei aita sind! Mida ma järgmiseks tegema pean? On sul mõni üllatus veel või tapad mu lihtsalt ära!?!?".Terve mets hakkas selle peale värisema ja mets vajus ka maaalla.Sofial vedas ja ta jõudis joosta sellest piirkonnast välja kus maa sisse vajus.Sofia nägi veel pimedamat nurka,metsas.Ta teadis juba kuhu minna.Tüdruk ei saand enam ajast aru,nii pime oli kogu aeg.Kas on päev või öö?Kuuldus hundi ulgumist.Kesköö.Sofia teadis et tavaelus ei ulu hundid keskööl.Need hundid olid temale mõeldud.Sofia otsis kiiresti puu mille otsa saaks ronida.Polnud ühtegi sellist.Hundid jõudsid aina lähemale.Oli üks puu mille otsa ta sai.Hundid kogunesid puu alla,ning proovisid üles ronida või hüppata."Mis küll edasi saab?"Mõtles Sofia.
