Ratsanik ütles:"Sa pead minusse ja teistesse vaimutesse jälle uskuma või muidu....." Ja ta kihutas minema.Sofia oli segaduses.Sofia karjus:"Ei,ei,ei ma ei usu neid,see on mu peas,Sofia võta end kokku".Ta jooksis sinna suunda kuhu ratsanik enne ratsutas.Nüüd oli ta sügaval.Ta ütles:"Olengi eksind".Siis kuulis ta mingit naise karjumist.Nagu naist piinataks.Ta jooksis kisa poole.Ta jõudis ühe koopani,mille küljel oli kirjutatud:"Surm".Sofia oli julge ja sissenes.Sees nägi ta naist kes oli surnud.Naine oli väga verine.Naine vaevu ütles:"Jookse ära siit,muidu sured nagu mina".Sofia sai aru et see pole tema peas enam.Nagu tuul jooksis ta koopast välja.Õues oli mustratsanik.Sofia vaatas teda tõsiselt.Ratsanik ütles:"Ma ütlesin et kahetsed seda ja see oli vaid algus".Sofia ütles vastu:"Ma siiski ei usu,ma ei taha elada hirmus,kui usuksin sind,peaksin õhtul hirmu tundma ja seda minuga ei juhtu".Ratsanik ratsutas ära.Sofia mõtles mis nüüd,mida ta teeb,ei tea.Sofia kuulis sosinaid igalt poolt paremalt,vasakult,ülalt,alt,igal poolt.Nad ütlesid enamasti et mine paremale,vasakule,tagasi,edasi jne.Sofia arvas et on hullumas.Ta otsustas et ei kuula neid ja liikus suvalises suunas.
