Take Me With You

Peatükk 3

Ootamatult oli sügis vahetanud ennast talvega. Maad kattis valge lumevaip ja õues olid kerged miinuskraadid. Kätte hakkas jõudma üks minu mitmest lemmik ajast, nimelt jõulud. Nagu igaaastane traditsioon oli, tõime tuppa elusa kuusepuu ja ehtisime selle uhkelt. Jõulud on tähendanud mulle alati palju, need on minu jaoks aeg kus ollakse perega koos või siis oma kallimatega. Aga kuna mul kedagi polnud siis ma veetsin oma jõulud koos perega. 

Üle eelmise aasata jõulud olid mulle kõige õnnelikumad mida ma eales olin veetnud. Mina ja mu poiss Silver olime selle veetnud tema juures, üks teise kaisus ja jõulufilme vaadanud. Kuu aja pärast saime aga kohutava uudise, Silveril avastati neljanda astme vähk ja arstid ei ennustanud talle suur paranemis võimalust. Ma olin kogu ülejäänu aja talle toeks ja käisin temaga alati igal pool arstide juures kaasas, ka siis kui ta käis ravi saamas... Ja siis see juhtus... ligi peale poolt aastat võitlust, kus oli nii häid päevi kui ka halbu päevi Silver suri. Ma mäletan seda päeva veel nii selgelt, see oli kuuenda juuni hommik kui ta ema helistas ja ütles et tal läks järsult hommiku poole halvemaks ja ta viidi haiglasse. Ma panin ennast kiiresti riidesse ja tormasin haiglasse. 

Kui ma palatisse sisse astusin lamas Silver voodil, mitmed monitorid tema külge ühendatud, nägu kahvatu aga kui ta mind nägi naeratas ta õrnalt.

"Hei kallis!" ütlesin ma ja läksin ta voodi juurde ning suudlesin õrnalt teda huultele. 

"Hei!" ütles ta nõrgalt ja naeratas oma sooja naeratust. Ma võtsin ta käest õrnalt kinni ja istusin tema juures. Paari tunni pärast ta olukord halvenes veelgi ja siis....  ta suri, tema käsi minu pihus ja mina lahinal pisaraid valamas. Pärast seda pole mul mitte ühtegi suhet olnud. Aga eks ju aegagi oli veel vähe mööda läinud, kuskil üle aasta. Ta oli teine inimene kellele ennast avanud olin. Ma armastasin teda ju väga... Mõned kuud hiljem me kolisime Elvast ära Tallinnasse, kuna vanemad leidsid, et mul on uues keskkonnas kergem leinaga toime tulla. Selles osas neil oli täiesti õigus aga ainuke mis uues koolis ei juhtunud oli sõprade leidmine. Ma ei ole enam nii seltsiv... jah ma saan nendega läbi, kui vaja aga üldjuhul hoian enda ette. Arvatavasti ma teen seda selleks, et ma ei ole veel täielikult temast üle saanud. Ma tõesti ei tea miks see takistab mind teiste inimestega uusi suhteid loomast. Aga järelikult siis midagi ikkagi on, mis mind selles takistab

Eelmised jõulud olin veetnud ka perega, ja need jõulud ei ole erandiks. Jõululaupäeval sättisin omale valge ja punaselipsuga kleidi selga, juuksed sättisin hobusesabasse. Sellega valmis saanud suundusin ma eestuppa kus vanemad olid juba kingid kuuse alla sättinud ja ennast mõnusasti istuma seadnud. Ema istus isa kaisus nagu mina olin üleeelmistel jõuludel Silveri kaisus vedelenud. See tegi mulle natukene haiget aga ma vaatasin sellest mööda ja istusin ka vanemate juurde.

Kui Silver välja jätta siis enne teda oli mul ka poiss. Minu esimene armastus Martin, ma uskusin jäägitult, et tema on see õige minu eluarmastus. Ma unistasin tollel ajal kuidas me kolime kokku, loome pere, vananeme koos nagu ikka, kes sellest ei unistaks? Aga minu unistused lõhuti. Oli minu 15 sünnipäev ja meil oli paar päeva tagasi saanud täis kolm kuud, tema oli tol ajal 17. Me tähistasime seda suure peoga tema pool, ta vanemad olid sõitnud tööreisile ja terve maja oli meie päralt. Kokku oli tulnud terve hulk meie sõpru ja tuttavaid, leidus mulle ka täiesti võõraid inimesi. 

Pidu oli juba üsna suured tuurid ülesse võtnud ja kuna ma polnud selliste pidudega eriti harjunud siis otsustasin ma natukene puhata ning suundusin teisele korrusele Matu tuppa. Ma olin saanud just voodile istuda kui ta tuppa tuli. 

"Hei kallis, miks sa siia tulid?" ütles ta mulle ja võttis istet minu kõrval.

"Puhkan," vastasin ma talle ja lasin ennast voodile pikali. Ta pani oma joogi maha ja kummardus mulle lähemale ja hakkas mind kirglikult suudlema. Kõik läks järjest üha kirglikumaks , kui ma aru sain kuhu see asi triivib siis ma lükkasin ta kohe eemale ning jooksin alla tema vanemate tuppa, enda järel lukustasin tol hetkel ukse, peale seda heitsin pikali ja puhkesin nutma. Ma ei mäleta miks ma talle midagi ei öelnud aga võib olla selle pärast, et paar päeva tagasi olin ma talle öelnud, et ma pole veel temaga valmis järgmist sammu astuma. Ja nüüd siis korraga tahab ta mind purjus päi voodisse saada. 

Hommikul kui ma ärkasin, otsustasin ma Matu minna üles otsida.  Ma leidisin et kõige mõttekam oleks teda alustuseks otsida tema toast ja sealt ma ta ka leidsin mingi võõras tüdruk tema kaisus. Mu süda murdus tol hetkel miljoniks killuks. Ma pistsin karjuma, mille peale ta ja võõras neiu üles ärkasid. Kui ta mind nägi ja toda tüdruk oma kõrval, avas ta suu, et kohe vabandama hakata aga enne kui ta midagi öelda õieti sai ütlesin ma, et meiega on kõik ja tormasin sealt minema. 

Need miljonid killud mis ta tekitas lappis Silver vaikselt aga visalt kokku aga siis ta suri ja kogu mu maailm purunes. Me sobisime nii hästi ja me olime unistanud sellest kuidas me saame suureks ja kui palju lapsi me võiks saada... Me olime nii palju oma ühisest tulevikust rääkinud.

Ma ei kujuta ette kas ma suudan ennast kunagi veel kellelegi avada nagu ma suutsin seda neile kahele poisile. Martin oli küll see kes kõik katki tegi ja Silver oli see kes kõik ära lappis aga enam teda ei olnud. Kellele oleks võimalik toetuda kellelt tuge otsida, kui sa tunned, et jalgepind kaduma hakkab...

Minu mälestuste mulli lõhkus ema kes küsis: "Liisu, kas hakkame kinke avama?"

"Ikka jah," vastasin ma ning ajasin ennast rohkem istukile.

"Kas kõik on ikka korras, kallis?" küsis ema mind murelikult silmitsedes.

"Kõik hästi, ma ainult mõtlesin," laususin.

Ema silmitses isa murelikult, mille peale isa paitas õrnalt ema õlga. Nad said üksteisest sageli ilma sõnadetagi aru.