Take Me With You

Peatükk 31

"Liisu?"

"Jah?"

"Kas sa magad?"

"Ei," vastan ma ja tunnen kuidas Ashtoni käsi mööda mu külge alla liigub.

"Mis sa teed Ash?" uurin ma ta käest samal ajal kinni haarates.

"Kas me ei võiks natuke..." lausub Ash maijal toonil.

"Ei Ash, mitte mingil juhul. Su ema magab siin samas lähedal," sosistan ma talle vastu, üritades eirata neid meelitusi mida Ash mulle teeb.

"Aga ta ei kuuleks meid..."

"Aga su õde ja vend magavad mõlemad kummalgi pool meie magamistuba..." mu lause jääb üsnagi poolikuks kuna ma tunnen kuidas Ashtoni peenis vastu mu keha kõvaks läheb.

"Nad ei kuuleks ka meid," sosistab ta ja näksab mind õrnal kõrvast.

"Oh Ash, sa ei kujuta ette kuidas ma tahaks aga..."

"Kõik on kontrolli alla Liis," sosistab Ash ja suudleb mind. Ma annan alla ja lasen tal juhtimise üle võtta. Ta kummardub minu kohale ja suudleb mind õrnal. Ash katkestab suudluse ja liigub vaikselt mu rindade juurde mida ta õrnalt hellitama hakkab. Mõne aja pärast suudleb ta uuesti mu huuli enne, kui ta ennast minusse lükkab.

***

Ma ärkan suure raskus tundega südames, meil on siin jäänud olla ainult mõni päev veel ja Ash peab tagasi tuurile minema. Ma üldse ei oota seda, et ma pean tagasi Eestisse sõitma. Jätma maha Ashi mitmeks kuuks ja hakkama otsast mõtlema kooli minekule. Mis mind lohutab on see, et ma näen teda varsti jälle ja pealegi on koolis jäänud veel käia ainult üks aasta. Ja siis ma olen vaba ja saan olla koos temaga nii palju, kui mu süda soovib ilma, et ma peaks kooli peale mõtlema.

Ma ajan ennast voodist püsti ja suundun kappi juurde, kust ma omale kiirelt mõned riided haaran ja juba peagi olen teel alla korrusele.

"Hommikust!" tervitan ma Annet, kes köögis istub ja hommikust sööb.

"Hommikust kullake!" vastab ta. Ma istun tema vastu laua taha ja tõstan omale laua peal asuvast potist putru.

"Kus Ashton on?" uurin ma enne, kui ma oma pudrust ampsu võtan.

"Läks koos õe ja vennaga linna midagi ajama," lausub ta ja võtab kapis omale uue või paki.

"Aaa, okei," on ainuke asi mida ma oskan talle vastata.

"Kuidas teil ka Ashtoniga läheb?"

"Ma usun, et hästi," vastan ma ja naeratan totakalt, kui mulle meenub eilne õhtu.

"Ma oletan, et sul tuli midagi head meelde," lausub Anne ja naeratab soojalt.

"Jah, selles on sul õigus," vastan ma ise samal ajal punaseks värvudes. Anne teisel pool lauda hakkab itsitama ja tema nägu on palju ütlev.

"Ma parem ei kommenteeri," lausub ta ja võtab lonksu oma kohvist naeru turtsakate saatel.

Ma jalutan parasjagu Ashi magamistuppa kui mu telefon heliseb. Helistajaks ei ole keegi mu, kui Ash isiklikult.

"Hei!" tervitan ma poissi.

"Hei, sa oled ärganud?"

"Jap, mis siis?"

"Me tuleme varsti koju tagasi," lausub ta ning taga taustal on kuulda Harryt vist.

"Okei, on sul aimu millal te tagasi jõuate?"

"Kuskil poole tunni jooksul."

"Okei, hästi kallis oled!"

"Sina ka!" vastab ta ja lõpetab kõne.

Ma asetan telefoni voodile ja heidan ise sinna samasse kõrvale pikali.

Aeg möödub kiiresti ja peagi astub Ash magamistoa uksest sisse.

"Hei Liis!"

"Hommik Ash!"

"Minu teada on lõuna," turtsatab Ash.

"Nu ja siis," vastan ma suur naeratus mu huultel mänglemas.

"Mis sa siis vahepeal tegid ka?" uurib Ash ja potsatab minu kõrvale.

"Midagi... Käisin söömas, ajasin su emaga nata juttu ja suurem osa ajast pikutasin siin samas."

"Eriti laisk," kommenteerib Ash mu öeldut.

"See eest oled sina siga," lausun ma itsitades ja torkan teda sõrmega.

"Kas ma olen siga?" uurib Ash tõsise näoga... Vähemalt ta üritab seda teha, kuigi ta suunurk tõmbleb pidevalt.

"Ikka!" vastan ma suure naeratusega.

"Kas tõesti?" küsib ta ning järgmise hetkel istub ta juba mu peal.

"Jaa!" vastan ma ja vaatan teda suure muigega.

Ma näen seda nagu aegluubis, kuidas Ashi käed mulle järjest lähemale ja lähemale tulevad ning vaikselt ja järjest tugevamini mind kõditama hakkavad.

Järgmisel hetkel ma juba kiljatan ja naeran kõvasti.

"Aa-sh.... Eee-ii, pa-pa-lu-uu-n ä-ä-ra t-t-eeee," pressisin ma lause naeru vahepealt välja.

"Kas sa lubad et..." samal hetkel kõlasid koputused uksele. Ash on hetkega minu kõrval tagasi ja lausub.
"Sisse!" Uks avaneb sisse astub Anne.

"Ma kuulsin kiljatust alla, kas Ashton kiusab sind?" pöördub ta minu poole.

"Ja, ta kõditab mind ilma põhjuseta," lausun ma nii tõsiselt kui ma oskan.

"Liiiiisu, ära aja kamara jura! Sa ise provotseerisid mind."

"Ise sa ajad pada siin," lausun ma itsitades.

"Oh teid noori küll! Söök on ka valmis nii, et te saate alla sööma tulla," lausub ta suure naeratuse saatel ning astub toast välja.

"Väike valevorst," lausub Ash kohe, kui uks ta ema taga sulgub.

"Ma armastan sind ka," vastan ma itsitades ja teen talle ühe väikese musi, mille Ash hoopis suudluseks muudab.

***

"Mis me teeme ka?" uurin ma Harry, Ashi ja Laureni käest.

"Mängiks ehk midagi?" uurib Harry.

"Mida näiteks?" küsin ma kohe vastu.

"Nu mängiks näiteks jalgpalli," teeb Ash ettepaneku.

"Jaaa," kiljatan ma järgmisel hetkel.

"On keegi sellele vastu?" uurib Ash. Kõik raputavad päid ning Harry läheb teleka juurde, kus ta puldid toob ja mängu käima paneb.

Parasjagu oli pooleli minu ja Harry vaheline mats, mida ma juhin mingi ime läbi kaks-üks.

"Tee talle ära Liisu!" õhutab Lauren mind tagant.

"Palju loodad minust," vastan ma ja teen samal hetkel vale söödu ja pall satub Harry kätte," kurat!"

"Kaks lisaminutit," teatab Ash ja vaatab mängu edasi.

"Liiiiisu sa suudad!" karjub Lauren ja hüpleb tooli peal edasi tagasi.

"Eks me näe."

"Kümme, üheksa, kaheks," hakkas Ash sekundeid lugema mis mängu lõpuni oli jäänud," kolm, kaks, üks, mäng on läbi!" lausub ta.

"Ma võitsin!" hüüan ma kohe ning tegin võidutantsu.

"Jeeeei," kiljus ka Lauren.

"Hea mäng Harry ja sa ei pea sugugi õnnetu olema. See oli ainult läbi hea juhuse see võit."

"Mhm, sa oled hea vastane," lausub Harry ja naeratab mulle õrnalt.

"Okei, teie kord!" teatan ma ning ulatan oma mängupuldi Laurenile.