Nüüd On Teisiti (See Öö Muutis Kõik Järg)

1. osa

Cassie pov

On juba möödas aasta, kui Joseph mu röövis.
Ta viis mu nädal peale röövimist teise linna.
Olen ikka veel tema niinimetatud vang. Ma igatsen oma vanemaid, Robinit ja isegi Johni.
Ma olen ühes toas kinni. Olen ütitanud põgeneda, aga kõik katsed on nurjunud. Nimelt on Joseph mu kätte saanud. Karistuseks ta peksab mind.
Tahan koju. Ma tõsiselt soovin seda.
Selle aasta jooksul olen nii palju kannatanud, et ma enam ei suuda. Vahel on selline tunne, et tapaks end ära, aga oma vanemate nimel ma seda ei tee. Sain aru ka veel, et armastan Johni. Vähemalt on mul tunded tema vastu.
Ma olen seda eitanud, aga nüüd olen selgusele jõudnud.
Läksin ukse juurde ning katsusin ust. See oli loomulikult lukus.
Vaatasin akend.
Läksin akna juurde. Üritasin avada, aga ei saanud.
Üritasin veel. Otsisin toast kõik asjad läbi.
Ei midagi.
Siis kuulsin hääli. Läksin ruttu voodi peale.
Joseph tuli.
"Tere, kullake.", ütles ta.
"Ma pole su mingi kullake.", ütlesin.
Ta tuli mulle lähemale.
Ta võttis must kinni ja viskas mu voodile pikali.
Lõin teda jalaga ning ta kukkus maha.
Lõin teda uuesti ning veel kord.
Ta kaotas teadvuse.
Ma seisin korraks üllatunult. Ma ei suutnud uskuda, et mul vabanes võimalus põgenemiseks. Siis ma ei kõhelnud.
Ma võtsin Josephilt võtmed ja lahkusin toast.
Keerasin ukse lukku.
Siis võtsin telefoni ja helistasin politseisse ja teavitasin neid selles, et siin majas on mees, kes röövis mu. Ütlesin enda nime ning ütlesin, et pean minema. Lubasin tulla mingil ajal jaoskonda ja rääkida täpsemalt.
Siis lõpetasin kõne.
Lahkusin majast.
Lukustasin maja ukse ja jätsin võtmed ukse ette.
Jooksin selt minema.
Ma olin vaba. Lõpuks ometi vaba.

Siin siis esimene osa. Loodan, et meeldis.