Nüüd On Teisiti (See Öö Muutis Kõik Järg)

2. osa

Cassie pov

Oli möödas juba kaks päeva sellest, kui põgenesin Josephi juurest.
Olen hetkel ühes kohas tööl, et natuke raha teenida, et koju minna. Mul polnud ju raha bussipileti jaoks.
Olen juba teeninud 50€.
Ma sain tööd kolmeks päevaks. Täna on siis viimane päev. Kui tööpäev läbi sai ja raha kätte sain, siis läksin poodi. Ostsin natuke süüa ja endale juuksevärvi.
Läksin kohta, kus peatusin.
Hakkasin sööma ning siis värvisin juuksed ära.
Õnneks olin oma tunnistused andnud ning politsei võttis Josephi kinni. Ta läks vangi.
Ma olin selle üle õnnelik.

Järgmine päev

Läksin bussijaama ja ostsin pileti koju.
Ma tean, et mu vanemad on mures. Ikka täielikult. Aga see kõik polnud ju minu süü. Ega ju?
Peale paari tunnist bussi sõitu olin lõpuks kodus.
Kõndisin bussijaamast koju.
Kell oli praegu 13.30.
Vanemad on tööl.
Otsustasin oodata neid maja ees.
Jõudsin koju. Igaks juhuks koputasin. Mul oli õigus. Nad on tööl.
Kui kell sai viis siis varsti tuli auto.
Ema jõudis koju.
Ta tuli autost välja ja jäi üllatunult seisma.
Tõusin püsti.
"Kes sina oled?", küsis ta.
Ma olin šokis. Kas ta ei tunne mind tõesti ära. Mul on jah punased juuksed, aga nii palju ma muutunud ka ei ole.
"Ema, see olen mina. Cassie.", ütlesin.
"See pole võimalik. Sa oled surnud. Cassie on surnud.", ütles ta nutma puhkemise häälel.
"Ma pole surnud. See olen tõesti mina. Ma tulin tagasi.", ütlesin.
"Siis järelikult olid temaga. See ongi tõsi siis. Ja nüüd tüdinesid ära või.", ütles ta.
"Mida? Millest sa räägid?", küsisin.
Olin tõesti segaduses.
"Sa olid Josephiga mesinädalatel. Kuidas sa võisid.", ütles ta.
Mul läks suu lahti. See pole lihtsalt võimalik. Kust ta seda võtab?
Siis jooksin ma sealt minema nuttes.

Uus osa lõpuks valmis. Loodan, et meeldis.