Vahel peame laskma lahti,
inimestest, kes meile kallid,
peame lappama pakse raamatulehti,
et minema läheksid meil silme eest trellid.
Peme leppima karmi kaoutusvaluga,
ja edasi liikuma tema olemasoluta.
Peame koguma endas jõudu ja jaksu,
et ei langeks kurbuse kootud lõksu.
Kuid vahel me variseme kokku,
kukume varemete lõhestatud prakku.
Läheb meelest, et keegi veel hoolib,
ja meie jaoks ikka veel elustavaid pilte maalib.
Anname alla ja loobume kõigest,
kukume läbi klaasist õhkkergest.
Kõik need kes meist veel hoolisid,
samuti musta auku triivisid.
Kuid kui suudaksime pidada vastu,
siis ei kukutaks endit me kirstu.
Teistelgi helgem oleks meel,
ei seisaks nad hävingu eel.
_______________
Selle luuletuse jaoks sain inspiratsiooni üleval olevast videost. Vaadake see läbi, see viis minutit ei ole nii pikk aeg. :) Kirjutaksin sii kindlasti veel palju südamlikku jama, aga on hetkel kiire ja tahan selle ära postitada, sest nägin selle kallal vaeva. :)
Loodan, et meeldib.
Päikest! :)
