Tähelepanu

9. Osa

Peale kino kõndisime linnas ringi ning rääkisime random teemadest, enamasti millegist naljakast. Niiet, inimesed tänaval võisid arvata, et me oleme olnud naerugaasi ohvrid. Kuid oleme ausad, inimesed peakski rohkem naerma ja olema õnnelikud selle üle mis neil on, mitte virisema selle üle mida pole või mis võiks paremini olla.

" Ja muide, ta käis tervepäev selle sildiga ringi." Naeris Gabriel. Ta oli just rääkinud, kuidas ühele õpetajale, kes oli veidi tüsedam, kleebiti esimesel aprillil selja peale silt kirjaga,' olen vallaline kodukana, kuid voodis tõeline loom' ja siis kehalise õpetaja oli temaga ühendust võtud ning nüüd on nad juba aasta abielus... saatuse teed on kummalised.

" Väga andekas, aga vähemalt on maailmas üks paar vähem vallalisi." Laususin möödaminnes.

" Tõesti..." Muutus ta mõtlikuks.
" Muide ma unustasin mainida, sul on mega lahedad sokid." Muigas ta.

" Haha, tänan." Naersin ning keksisin veidi, et oma triipe demonstreerida.

" Mis sul selle Alexiga ikkagist on?" Uuris poiss.

" Midagi." Tuli kerge vastust.

" Kahtlen selles, see nohik oleks täna mulle heameelega kallale tulnud." Naeris ta.

" Ära ütle ta kohta nohik! See pole halb, kui on keegi, kes hoolib oma tulevikust ja kellel on suured ambitsioonid." Kortsutasin kulmu.

" Miks sa teda siis kaitsed, kui teil midagi pole." Ei jätnud ta.

" Ta on mu sõber ja sõpru kaitstakse."

" Noo... Jah, aga paistab, et tema tahab olla rohkem kui sõber."

" Oled sa kade? Milles probleem, et mul sõpru on?" Ärritusin.

" Polegi." Võttis ta end tagasi.

" Väga tore, siis me võime teise teema võtta?" Vaatasin Gabrieli.

" Ikka." Kuigi oli aru saada, et ta pole päris rahul vastusega.

" Mis toit sulle maitseb?" Küsisin mille peale ta naerma hakkas ja ka minu nägu leebema ilme võttis.

" Frikadellisupp on mu lemmik."

" Mulle paitsevad pelmeenid." Peale seda hakkasime naerma. Ma pole ammu midagi nii suvalist küsinud, kuid seda on isegi huvitav teada.
Korraga hakkas mu taskus mootorsaag tööle aka mu telefon helises.

" Jaa!" Hõikasin.

' Tere kallis! Kuidas sul läheb?" Uuris ema.

" Hästi, igatsen sind." Märkasin, kuidas Gabriel hambaid kokku surus.

' Oh, mina sind ka kallis! Kuid peagi olen kodus ja siis ma tahan sulle kedagi tutvustada." Kõlas meelas hääl, mille peale ma valvsakas muutusin.

" Keda?" Kortsutasin kulmu ja keerasin Gabrielile selja.

' Siis saad teada, varu veidike kannatust ka.' Naeris neine teiselpool toru.

" Ema? Kas kõik on ikka korras?" Ma pole ammu kuulnud talt sellist naeru, ta paistis õnnelik, väga õnnelik.

' Loomulikult Ettel, miks sa kahtled?'

" Sa kõlad... rõõmsana... See on midagi uut?" Kõhklesin, mu närvid olid pingul ja ma pole päris kindel, kas ootan enam ta tagasitulekut nii väga.

' Ma olengi rõõmus ja see pole paha asi. Ole tubli! Varsti väeme! Kallistan!' Kõlas veel ta malbe hääl ja kõne katkes.
Mina jäin nõutult seisma ja telefoniikooni vaatama.

" Kõik korras?" Tuletas Gabriel enda olemasolu mulle meelde.

" Emm... Ma loodan. Ma südamest loodan." Keerasin end tagasi ja naeratasin sunnitult, proovides varjata oma mures silmi.

" Miks sa siis nii endast väljas oled?"

" Ma pole... lihtsalt veidi nõutu? Tühiasi." Raputasin pead ja vaatasin teda küsivailmega 'kuhu me edasi lähme?' paistab, et ta sai aru ja viitas peaga edasi, mis näis ka kõige loogilisem tee.

Koju jõudsin ma kella kümneks tänud Gabrielile, kes oli kinnisideeks võtnud selle, et ma pean vara magama minema ja puhkama ning kui ma enda eest seisin tõi ta ettekääneks ' ohtlik on...', no on ikka debiil, täiega nunnu debiil.

" Ettel, kuidas sul siis elie läks?" Küsis Alex mõnitaval alatoonil.

" Hästi, tänan küsimast." Olin veidi häiritud ta olekust.

" Mis siis tegite?" Oli ta kede? Mulle ei meeldi selline Alex, ma olen harjunud sooja ja mitte nii pealetükkiva Alexiga.

" Alex? Mis sul toimub?" Uurisin tagasihoidlikult, mul pole vaja, et ta mulle kaela kargaks ja mingit skandaali korraldama hakkaks.

" Mis toimub? Midagi." Jup, ta on solvunud.

" Okei... Ma ei usu sind, aga las see jääb." Avasin kunsti klassi ukse ja astusin sisse.
Kunst meeldib mulle, ma lähen alati kuidagi pilti sisse ja naudin igat minutit, paratamatult leian ma end soovimast, et igapäev oleks see aine. Samuti on siin mega tore õpetaja, kes lubab meil juba vahetunnis alustada.
Panin kõrvaklapid kõrva ja alustasin harilikuga visandi joonistamist.

Tundsin kuidas keegi mu õlale koputas, mis mind korralikult ehmatas.

" Mh?" Võtsin kõrvaklapi peast ja keerasin ringi," mis sa siin teed?" Kortsutasin kulmu.

" Peaks tegelikult sinult küsima, sa sööma ei kavatsegi minna?" Kergitas Gabriel kulmu, alles nüüd märkasin, et olen peale õpetaja ja Gabrieli ainuke klassis.

" Emm... anna mulle sekund." Hakkasin asju kokku panema.

" Aga palun." Naeris ta.

" Nii... valmis." Naeratasin sättides kotti paremini õlale.

" Sa kella ei kuulnud?" Uuris ta.

" Noup..."

" Alex ei äratanud sind üles?" Muigas ta.

" Ta on vist veidi solvunud." Kehitasin õlgu," mis täna üldse süüa on?"

" Ma ei tea." Kehitas poiss õlgu. Minu üllatuseks ei tee Gabriel välja tüdrukutest, kes teda silmadega õgivad, mitte et see mind häiriks, ma olen isegi et õnnelik, et olen ta tähelepanu osaliseks saanud.

Sööklasse astudes saime osade pilkude osaliseks, kuid ka see polnud häiriv.

" Võin ma täna sinuga süüa?" Küsisin, kui märkasin Alexit koos teistega lõunatamas.

" Milles küsimus? Oled tere-tulnud." Naeratas ta soojalt suunates mind järjekorda.

" Tänan." Selle peale ta ainult muigas muhedalt.

Söök kätte saadud suundusime Gabrieli laua poole. Just, tal on aastatega välja kujunenud enda isiklik laud, kuhu on oodatud ainult 'väljavalitud' ehk poisid, kellega Gabriel pidevalt suhtleb ja mina...

" Muide mind ikka piinab küsimus, mis sa eile kõnes teada said, et sa nii segaduses olid." Lausus ta.

" Mitte midagi hullu, lihtsalt mu ema tahab mulle kedagi tutvustada ja ta tundus.. õnnelik. Ta pole peale isa surma. See oli veidi... uus kogemus?" Kogelesin õiget sõnastust otsides.

" Saan aru... Mu onu tahab ka meile kedagi tutvustada. Ta on alati vallaline olnud ning me olime shokis kuuldes, et ta lõpuks kellegi endale leidis, kuid loomulikult oleme ta üle õnnelikud." Lisas ta veel.

" Lahe..?" Võtsin lonksu mahlast. Ma ei osanud sellest väga midagi arvata, tore oli loomulikult see, et ta saab aru.

" Sul on plaane peale kooli?" Uuris poiss taha poole toetudes.

" Emm... Meelde küll ei tule. Hommseks on plaane, aga täna... Noup." Naeratasin.

" Mis sul homme on?" Puuris ta.

" Juuksur." Selle peale ta noogutas ja sõi edasi oma makaroone.