Tähelepanu

2. Osa

" Hei! Sa jõudsid eile ilusti koju?" Küsis Alex kui me koolis järgmine päev kokku saime.

" Jaa." Valetasin, tal pole tõde teada vaja.
" Kuidas tädiga oli?" Uurisin, kuigi tegelikult ei huvitanud mind see põrmugi.

" Noh... veidi igav, aga elas üle." Naeris ta ning ka minu huuletele ilmus sunnitud naeratus.
" Lähme?" Viitas poiss klassile, mis tuletas eilset meelde, kui Gabriel tahtis teele asuga, ning sama žesti
" Ettel?" Viibutas ta käega mu näo ees.

" Mhh?"

" Lähme." Hakkas ta juba liikuma.

" Loomulikult." Pomisesin ja järgnesin talle.

" Sa oled kuidagi tujust ära." Märkis ta.

" Kõik on korras." Naeratasin nõrgalt. Mul pole täna absoluutselt tuju tema seltskonnas viibida, tahaks hoopis teada, kas Gabriel on koolis. Ma olen siiani kergelt hämmeldunud, et ta lubas mul näha seda pehmet ja lõbusat poole endast. Kuid ma tean, et ei tasu oma ootusi kõrgeks seada. Kuid mis ootused mul üldse on? Ma olen lihtsalt huvitatud tema olemusest. Ta on nii salapärane ja kutsuv, tõmbab nagu magnet enda poole.

" Ettel, oled sa kindel, et kõik on korras?" Vaatas ta mind kahtlevalt.

" Jah, pole põhjust muretseda." Hoidsin suure vaevaga tavalist häält.

" Olgu, ma jätan su siis rahule." Muigas ta istet võttes.

Esimesed kolm tundi on möödunud edukalt, siis aga nägin ma Gabrieli koos oma kambaga. Kuid tema mind ei märganud ja ega ma väga kurb polegi, pigem just õnnelik. Ma otsustasin, et kui ta ka peaks minuga suhtlema, siis ma eiran teda. Kõigeks peab valmis olema.

Söögi vahetunnil istusin ma Alexi ja veel ühe poisiga, kes ei näinud just kõige ilusam tänu oma ane ja rasvastele juustele ning ega ta riided ei olnud ka just kõige sobilikumad kooli jaoks, pigem ollakse sellistega kodus.

" Võib siia istuda?" Küsis ta, minuga kontakti otsides. See teine poiss kangestus, Alex muutus valvsaks ja mina proovisin end võimalikult nähtamatuks teha.

" Ettel." Sosistas Alex mind togides, kuid kõik kuulsid seda.

" Mhh?" Vaatasin talle osa, poiss viitas Gabrielile, kes juba maha istus otse minu vasta. Viisin siis sunniviisiliselt oma pilgu temale. Poiss naeratas mulle laialt, suu õuna täis mille peale mu üks kulm veidi kerkis. Alex aga turtsatas ja proovis naeru tagasi hoida ning see aknevend oli üldse laua alla kadunud.

" Midagi naljakat?" Muigas ta õelalt Alexi otsa vaadates, mille peale mu kulm kortsu tõmbus. Alex viis oma pilgu kiirelt taldrikusse ja hakkas seal kahvliga toitu surkima.
" Ettel, kuidas sul läheb?" Pööras ta oma tähelepanu mulle.

" Hästi?" Kogelesin

" On sul tänaseks plaane?" Nõjatus ta ette ja vaatas mind kergelt üleolevalt.

" Jah." Pomisesin juua võttes.

" Mis siis?" Uuris ta pilk tumedam ja valvsam.

" Alex pidi mulle täna vanalinna tutvustama." Vaatasi korra nimetatu poole, kes oma nime kuuldes pea üles tõstis ja mulle naeratas.

" Päriselt?" Naeris ta külmalt.
" See nohki?" Sülitas ta selle sõna välja, mille peale leidis mu kulmudel aset kokku tõmbumine.

" Sama sugune nagu mina." Vaatasin Gabrielile tunguvalt otsa.

" Sa kaitsed seda?" Naeris ta mu tegevuse välja, kuid mu nägu ei reetnud mingit emotsiooni.

" Pole kuritegu kaitsta oma sõpra." Jälgisin ta üllatumist mu hääletooni ja sõnade peale.