Tähelepanu

16. Osa

Kõndisime Lilyga riietus ruumist välja, naerdes samal ajal minu ühe naljaka juhtumi üle eelimises elukohas.

" Muide mis sa õhtul teed?" Uuris türduk.

" Midagi vast.. on sul midagi välja pakkuda?" Sättisin kotti õlal.

" Mhmm.. sa võiks mulle külla tulla või me võiks midagi lahedat teha."

" Mulle sobib, ainult ma pean kuidagi homsed ja üle homsed asjad ära õppida, muidu läheb kiireks." Lily noogutas aru saadavalt.

" Saab tehtud." Muigas ta, mille peale ma naeratasin.

" Tervist neiud!" Tuli hääl tagant. Mul polnud pead vaja pöörata, et teada kellele see kuulub, kuid Lily tegi seda ja ma võisin tunda õhust kuidas ta ennast rohkem kontrollis, ilmselt kardavad paljud Gabrieli.
" Tead Ettel, ma lihtsalt imetlen seda, kuidas sa saad kõikide õpetajatega hästi läbi." Teatas poiss.

" Eksid." Lily teadis millest ma räägin, ilmselt oli ta seda tähelepannud.

" Hiljem siis."

" Ma lähen Lily juurde." Vastasin kiirelt, mille peale tüdruk kergelt naeratas, hästi kergelt, vaevu märgatavalt.

" Ma võtan su pärast peale." Ei jätnud ta järgi ning kiirustas siis sõnagi lausumata edasi. Üks väike ohe väljus mu suust.

" Oled kindel, et mitte sinu Gabriel?" Muigas tüdruk.

" Täiesti kindel." Naersin ning me kõndisime järgmisesse klassi. Kuid kas ma olen ikka täiesti kindel.. Ei, ma pole, mul on kerged tunded tema vastu, me oleme lähedased, mulle on jäänud mulje, et ta tõsuselt ka hoolib ja see ei jäta mind külmaks, ma ei lükka teda eemale, kuna ma tahan seda ja see on okei! Või ei ole... Igatahes ei pea keegi teine sellest teadma, mis mu sees toimub, hea kui ma sellele ise kunagi pihta saan.

Kooli päev oli lõppenud, ja me liigume Lilya tema juurde. Mulle ei jäänud tähelepanemata, kui hästi Lily ja Alex läbi saavad ning kui aus olla nägid nad päris armsad välja. Need peidetud salajased pilgud mida nad üksteisele vaheldumisi viskasid olid meeletult nunnud ja ma ei jätnud tegemata ka paar kommentaari.

" Millest mõtled?" Uuris tüdruk, kui märkas, et ma ei vastanud ta jutule.

" Sellest kuidas te teineteisele pilke jagasite." Muigasin ning Lily punastas ja vaikis.
" See on armas, minu meelest te sobiksite kokku." Jätkasin.

" Ugh.. lõpeta!!" Ägas ta:" Meie vahel pole midagi, pealegi oli täna esimene päev kui me üle pikaaja teineteisega rääkisime peale üksiku eksinud tere." Õigustas ta ennast.

" Mhmm, räägi aga.." Muhelesin vaikselt, mille peale ta ming toksas.
"  Mille eest see oli?" Naersin, Lily ainult pööritas silmi ning muigas omaette.

Me istusime neiu üli lahedas toas ja rääkisime juttu kõigist maailmaasjadest. Ning kui ma ütlen üli lahe ma mõtlen kõiga lahedam tuba mida ma näinud olen. Toa seinad olid valged, kuid ühel seinal oli musta värvi maailmakaart maalitud ning kultseks olid tehtud kohad kus ta käinud on. Akna all on tavaline valge kirjutus laud ning selle kõrval valge voodi ning uksega samal seinal on kapp ja peegel. Tundub nagu mitte midagi erilist, kuid need väikesed dekoratsiooni elemendid annavadki sellele toale õige ilme, nimelt on siin vaip mis on pärit Ecuadorist ja lambi kuppel samuti, kõikjal oli mingi tükike Ladina-Ameerikast, kus ta ema poolsed vanavanemad pärit on ning see on imeline.

Märkasin, et mu telefon helisies.

" Jaa, Ettel kuuleb!" Võtsin vastu ja kõndisin koridori.

" Ja kas Ettel on kodus?" Kuulsin ma Gabrieli mitte just kõige rõõmsamat häält.

" Noup, on sellega mingeid probleeme?" Ükskõik kui kallis ta mulle ka poleks pole see tema asi, kas ma olen kodus või külapeal.

" Tead mis kell on?"

" Noup. Mis ta siis on?"

" Pool kaksteist." Tuli vastus mille peale ma õhku sisse tõmmates köhima hakkasin.

" Oo.. okei.. No ega siis midagi.." Ei osanud ma midagi öelda.

" Kelle juures sa oled?"

" Lily.."

" Ma jõuan varsti sinna." Pani ta kõne kinni laskmata mul midagi öelda. Astusin tüdruku tuppa tagasi kuid ta oli vahepeal jõudnud oma telefoni kätte haarata.

" Kuule, ma hakkan varsti liikuma, kell on päris palju." Sõnasin.

" Nõus, meil on veel õppida ka." Naeris ta kurvalt, mille peale ma silmi kokku pigistasin ja noogutasin. Õppida on meil tõesti palju, mis tähendab et ilmselt jõuame me homme kooli pool surnutena.
Alt oli kuulda uksekella mis andis märku, et mind oodatakse.

" Olgu, näeme homme.. ja ära mine hilja magama." Naersin ning Lily liitus minuga.

" Samad sõnad sulle!" Muigas ta. Me tegime kiire kalli ning juba jooksin ma alla, kuna uksekell ei andnud rahu.

Panin kiirelt saapad jalga ning astusin uksest välja põrgates Gabrielile otsa.

" Tore sind näha lilleke." Muigas ta mille peale ma rahulikult laia suuga naeratasin, väsinud pilk silmis.

" Sind ka.. pilveke." Proovisin midagi originaalset välja mõelda. Mille peale ta naerma hakas ja ma haigutasin.

" Keegi on väsinud, tule." Võttis ta mu koti enda kätte ja teise käe mähkis ümber mu õla nagu tal juba kombeks, mina aga panin oma pea ta õlale korraks. See on armas.

" Sa võid magada, siit sinu juurde on umbes kakskümmend minutit." Sõnas poiss, kui me autosse istusime. See on imelik, kuidas nii lühikese ajaga jõuab ära väsida.

" Mkm, ma ei jää magama." Sõnasin silmi vägisi lahti hoides, mille peale ta muigas. Sekund hiljem panin ma oma silmad kinni ja ta käivitas mootori.

" Ilusaid unenägusid!" Tundsin kuidas mingi soe ja paks asi mulle peale pandi. Sättisin end mugavamalt ning naeratasin vaikselt.

" Aitäh!" Sosistasin