Black Cat Goes There (eesti keeles)

1. peatükk

"Luba mulle, et sa ei satu mingisse jamasse kohe esimesel päeval. Ega teisel," lausus isa ning keeras järsult paremale.

Oleksin äärepealt peaga vastu esiklaasi lennanud, sest olin unustanud turvavöö kinnitada. Kobasin kätega turvavööd ning panin selle kinni, kuid isa sõitis nüüd täiesti rahulikult.

"Millal olen mina jamadesse sattunud? Jamad leiavad..."

"...su ise üles," lõpetas isa mu lause ning muigas. Kuid ta ei teinud seda rõõmsalt, vaid tigedalt. Asi polnud selles nagu oleks isa mind vihanud. Ta ei osanud oma tundeid minu vastu välja näidata ja ta oligi tõsine inimene.

"Ma ei satu jamadesse. Võrreldes mu eelmise kooliga on see kool nagu... Siin ei ole veeranditki vana kooli õpilastest," ütlesin enesekindlalt nagu hoiaks õpilaste väike arv mind pahandustest eemale.

Märkamatult olimegi jõudnud koolimaja ette, mis meenutas pigem mingit keskmist poodi, kus me Jennyga koolis, vanas koolis, vahetundide ajal käisime. Isa andis käega märku, et ma väljuksin.

Tegin turvavöö lahti ning lükkasin selle ahistava lindi endast eemale ja avasin ukse. Enne veel, kui jõudsin välja astuda, ütles isa: "Kate, sa ei tee ju kohe midagi jubedat eksole?"

Naeratasin isale ja raputasin pead ning virutasin ukse pauguga kinni.

Sain vaevalt kaks sammu astuda, kui mulle meenus mu seljakott, mille olin tahaistmele jätnud. Pöörasin ennast uuesti ringi, kuid isa oli juba minema sõitnud. Ropendasin vaikselt omaette ning astusin mööda kividest laotud teed koolimaja poole.

Uskumatu, et olin lubanud isale mitte jamadesse sattuda, kuid mul polnud ühegi tunni asju ja see tähendas kohe kindlasti palju mõttetut seletamist ja muigavaid nägusid mu klassikaaslaste poolt.

Ma ei tundnud uue kooli suhtes mingit hirmu, sest olin varem juba kolm korda kooli vahetanud. Esimeses koolis käisin ma neli aastat, kuni ühel päeval Jessica Willems mu riideid ja välimust norima hakkas ja ma ta läbi peksin. Mind visati koolist välja ja kuna mu ema oli samas koolis õpetaja, kolisime me teise linna.

Möödus kaks enam-vähem rahulikku aastat teises koolis, kuni ma suutsin suitsetamisega õpetajale vahele jääda. See oli kuuenda klassi kevad ja kuigi kool otsustas selle mulle andestada, siis seda mu vanemad ei teinud ja kolisime taas järgmisesse kohta. Sain järgmises koolis veeta vaid aasta, kui mu ema suri ja isa tahtis taas kolida.

Me kolisime Bostoni, kus me alustasime koos nii öelda uut elu. Isa tegi päevad ja ööd tööd ning mina sain endale uued sõbrad või kui mitte öelda, et esimesed tõelised sõbrad mu elus. Kõik läks hästi ja ma lõpetasin Bostonis kümnenda klassi, kuid siis juhtus asi, millepärast isa taas tahtis kolida. Seekord oli nii minul kui ka isal võrdne süü ja me üritasime saada Bostonist võimalikult kaugele.

Otsustasime kolida Sedonasse, mis on väga väike linn. Niisiis siin ma nüüd seisingi, Sedonas, oma uue koolimaja ees, mis ma nagu juba varem mainisin, oli üliväike.

Parklas olid üksikud õpilaste autod. Seda, et need õpilastele kuulusid, järeldasin sellest, et enamus autosid olid silmnähtavalt ise ülevärvitud ja üsna logud. Bostonis oli kõikidel viimase astme õpilastel auto olnud, välja arvatud mul muidugi, aga sellest polnud midagi, sest Jenny laenas mulle alati enda oma.

Inimesi liikus vähe. Nägin vaid paari nooremat õpilast. Bostonis olid nooremad ja vanemad õpilased eraldi hoonetes ja neid kohtas vähe, kui Sedona Red Rock High School'is õppisid kõik õpilased ühes hoones. Õpilasi oli kokku kolmsada viiskümmend, mis oli tõesti väga väike arv, sest Bostonis oli meid peaaegu kaks tuhat.

Seadsin oma sammud peaukse suunas samal ajal ümbrust uurides. Sedona oli väga kivine linn, kui nii võis öelda. Maastik ei olnud minu jaoks just kõige meeldivam.

Avasin ukse ning jõudsin avarasse valgesse ruumi, kus oli peale minu veel umbes kümme erinevas vanuses õpilast ning üks vanem naisterahvas, kes istus seina ääres laua taga ning jõllitas mind suurte silmadega. Võtsin suuna tema poole, kuid silmad uurisid hoopis õpilasi. Üks väike mustanahaline tüdruk, kaks umbes minuvanust poissi, räpparid vist, veel väiksemaid õpilasi - kas siin ainult tited ongi? - ja neli minuvanust tüdrukut, kes mind vahtisid. Jah, ma ei olnud just kõige moekamalt riides ja juukseid ei jõudnud ma ka hommikul kammida, sest isa suutis muna põhja kõrvetada ja sellest oleks peaaegu tulekahju tekkinud, niisiis tormasin ma teda aitama ja pärast seda oli kell juba liiga palju ning juuksed ununesid täiesti.

Ma ei vaadanud enam õpilasi, sest seisin selle naisterahva laua ees.

"Eeh, tere. Mu nimi on Kate Crownly ja ma olen siin uus. Ma pidin kuskilt tunniplaani saama?" vuristasin ma kiiresti ega saanud aru, kas naine üldse mind kuulab.

"Tere, Kate! Nii... vaatame... üksteist beeh?"

Noogutasin.

Ta võttis mingi paberilipaka sahtlist ning ulatas mulle. Võtsin selle vastu ja tänasin viisakalt.

"Ilusat päeva meie koolis, Kate!" hüüatas naine järsult.

Naeratasin talle laialt ning hakkasin siis oma tunniplaani uurima. Ma ei uskunud, et sellest päevast tuleks midagi ilusat.

Kaks matemaatikat ja kaks füüsikat ning sinna otsa bioloogia ja kaks kehalist kasvatust oli üks õudsemaid päevi, mida ma üldse oskasin ette kujutada. Kuigi ma olin reaalainetes üsna tugev, ei meeldinud mulle neid õppida.

Lumivalgel seinal oli kell, mis näitas, et on aeg tundi minna. Sama vist järeldasid ka teised õpilased, kes sahmima hakkasid ning siis kõik erisuundadesse läksid. Jõllitasin tunniplaani oma käes ja nentisin, et mul pole õrna aimugi, kus pool võiks asuda matemaatika klass. Tunniplaanil ei olnud ühtegi ruumi numbrit ega isegi mitte õpetaja nime.

Märkasin, et see punaste põskedega tunniplaani andja vaatas mind uudishimulikult ning asusin suvalises suunas teele.

Koridor, kuhu ma jõudsin oli pikk ja kitsas ning ühel pool ääres olid suured aknad, kust võis näha seda sama teed, mida mööda olin kooli saabunud.

Esimese ukse peal oli silt "FÜÜSIKA". Vähemalt ma teadsin nüüd, kuhu füüsikasse minna, kuid endiselt ei teadnud ma, kus on matemaatika klass.

Ma peaaegu jooksin mööda seda lõputut koridori. Ei saanud ju olla võimalik, et selles väikeses hoones ei leia ma midagi üles. "GEOGRAAFIA, MUUSIKA, INGLISE KEEL," kuid matemaatika klassi ei kusagil. Lõpuks, kui olin jõudnud viimase ukseni - "KUNSTIAJALUGU" seisis seal - ning olin valmis juba tagasi pöörduma, kuid minu ees olev - "MUUSIKA" - uks avanes.

Umbes viiekümneaastane hallide lokkis juuste ning pikkade peenikeste jalgadega mees vaatas mind üsna jahmunult.

"Preili... eeee..?"

"Kate," vastasin automaatselt. Kuigi mu pärisnimi oli Katelyn.

"Preili Kate, kas sa ei peaks tunnis olema?" küsis mees ning vaatas mind suurte silmadega. Tema klassist kostus kõrvulukustavat lärmi, kuid ta ise ei teinud sellest väljagi.

"Ma ei tea, kus matemaatika klass on. Ma olen siin uus," vastasin mehele ausalt, kes tõenäoliselt oli minu uus muusikaõpetaja. Muusika tunnid hakkavad lõbusad olema.

"Matemaatika jaajaa. See ee peaks teises koridoris olema. Jah just. Lähed risti üle fuajee ja oledki selles koridoris."

Tänasin teda ning jooksin mööda akna-koridori tagasi fuajee poole. Selja taha piiludes nägin, et õpetaja vaatab ikka veel mulle järgi.

Jõudsin tagasi fuajeesse, kus polnud õnneks kedagi. Ise punapõskne mutike oli kadunud, mis pani mind mõnes mõttes rõõmustama ja teises mõttes imestama. Bostonis oli fuajees alati palju inimesi, et vältida inimeste sattumist koolimajja, kes seal olema ei peaks, kuid siin oleks võinud igaüks uksest sisse jalutada ja õpilased näiteks maha lasta.

Kuid hetkel oli mul tähtsamatki teha, kui mõrtsukaid ja hullumeelseid karta. Jooksin teise koridori, milles olid mõelmad pool seina uksed. Kolmandal uksel oligi silt "MATEMAATIKA."

Jäin ukse taga seisma ja ootasin, et hingamine aeglustuks, siis lükkasin ukse lahti ja astusin sisse.