Black Cat Goes There (eesti keeles)

2. peatükk

Klassiruum oli väga väike ning seinast seinani toole ja laudu täis. Nendel toolidel istus umbes kakskümmend õpilast, kellest olid saanud minu uued klassikaaslased.

"Susan ja kust sina nüüd tuled," tõstis õpetaja, umbes kuuekümneaastane naine prillide ja kongus ninaga, häält.

Tahtsin juba protesteerima hakata, et ma ei ole Susan. Kus see naine seda küll üldse võttis? Või kas siia kooli tuli veel keegi uus, keda minuga sassi aeti? Või olin ma kellegi teisik? Siis nägin aga enda selja taga lahtise ukse najal seismas afrosoenguga tüdrukut, kes näris suu lahti nätsu. Ta pidi selles koridoris olema koos minuga, sest kuidas muidu seletada seda, et ta kaks sekundit pärast mind klassi jõudis, kuid fakt oli see, et koridoris ei olnud kedagi koos minuga. Kindlasti mitte.

Afrosoenguga Susan tormas sõnagi lausumata minust mööda ning istus akna alla viimasesse pinki. Õpetaja ohkas ja pöördus minu poole: "Ja sina? Kes sa oled?"

Vaatasin õpetajale otsa ega osanud midagi vastada, sest kõik pähetulevad vastused olid liiga ebaviisakad.

"Ma olen Kate ja ma olen siin uus. Hilinesin, sest ei leidnud klassi üles," vastasin talle ning tundsin endal uudishimulikke pilke ega pööranud sellele suuremat tähelepanu. Ma vist juba mainisin oma sassis juukseid, millele lisandusid mustad aukudega teksad, katkised tennised ja must dressikas.

"Kuidas ei leidnud klassi üles? Kas sa tunniplaani ei saanud?"

Ma ei saanud aru, mida see õpetaja üritab. Mind alandada? See tal igatahes ei õnnestunud.

"Jah, tunniplaani ma sain, aga seal ei olnud klassiruumide kohta mingit infot," surusin ma oma tegelikud sõnad maha.

Nüüd õpetaja muigas ja mul hakkas halb. Ma ei kontrolli ennast just eriti hästi ja mul on palju jamasid tekkinud sellest, et ma ei oska õigel ajal suud kinni hoida.

"Anna siia!"

Vaatasin seda naist, kes mulle järjest vähem meeldis, vihaselt.

"Tunniplaan. Anna see siia!"

Ulatasin talle tunniplaani ning jäin ootama tema pettunud nägu, kui ta näeb, et seal ei ole tõesti mingit klasside plaani. Õpetaja silmitses seda natukene ning keeras lehe siis ümber. Mul jäi süda seisma. Teisel pool lehte oli üksikasjalik majaplaan, kus olid kõikide klasside numbrid ja asukohad peale märgitud. Naine muigas pahatahtlikult, kuid võbelev naeratus tema huulilt kadus sama kiiresti kui oli ilmunud.

"Ma vihkan valetamist. Mina igatahes näen, et siin on suurelt MA-TE-MAA-TI-KA klass kirjas. Kas preilil on silmanägemisega probleeme? Ma arvan, et sa peaksid istuma kuhugi ette, selleks et... kindlustada sinu nägemine tahvlile," ja ta viipas käega esimesele lauale.

Surusin viha vägisi alla ning istusin sõnagi lausumata esimese laua taha.

"Mina olen Mrs. Madlife," hüüdis ta minu poole, kuid ma ei teinud sellest välja. Madlife, milline sobiv nimi sellele mõrrale.

Lootsin, et ta unustab selle totaka vahejuhtumi ja läheb tunniga edasi, kuid selle asemel seisis ta minu laua kõrvale ja vaatas pahaselt mu tühja lauda. Muidugi. Mul ei olnud ju asju.

Ja kohe see tuligi: "Kus su asjad on?"

Ma tahtsin öelda midagi väga vastikut. Midagi, mis oleks selle naise suu kinni pannud, kuid siis meenus mulle vestlus isaga.

"Ma ei teadnud, mida on vaja kaasa võtta." Loll vale muidugi. Ma olin käinud ja kõik õpikud koolilähedal asuvast raamatukogust välja ostnud ja see naine, Mrs. Madlife, teadis seda kindlasti.

"Kas ma ei rääkinud midagi valedest?" nähvas ta mulle ning kõndis klassi taha ossa. Ma ei vaadanud tagasi, kuid kolinast järeldasin, et ta otsib mulle õppevahendeid.