Black Cat Goes There (eesti keeles)

4.peatükk

Kui tund viimaks pihta hakkas, olin ma peaaegu juba magama jäänud. Öösel ei olnud ma just eriti palju maganud, vaid mõelnud. Põhiliselt sellest, et kas kõik hakkabki nüüd edasipidi nii olema. Mina ja isa väikeses majas veel väiksema aiaga veedame terve elu Sedonas. See mõte ajas mulle külmavärinad peale ja ma ei suutnudki uinuda kauemaks, kui viieks tunniks.

Ootasin kuni kõik mu klassikaaslased klassi läksid ning ajasin siis ennast vaevaliselt püsti. Füüsika klass oli päris suur ning andis isegi klassi mõõdu välja. Minu õnneks oli ka klassis rohkem toole ja laudu.

Õpetajaks oli keegi vanem meesterahvas, kes tol hetkel istus oma toolil ja näis tukkuvat. Peatusin tema laua ees, sest pidasin vajalikuks ennast tutvustada ja rääkida, et mul ei ole asju kaasas.

"Tere, ma olen Kate ja ma olen uus õpilane. Vabandan, kuid mul puuduvad asjad."

Õpetaja ei vaevunud mulle isegi otsa vaatama, vaid viipas käega ja tegi mingit ebamäärast häält. Kehitasin õlgu ning sammusin klassi tahaosasse.

Tundus, et Susanil oli igas klassis sama koht - viimane aknaalune laud. Minu õnneks oli keskmise rea viimane koht vaba ning sinna ma istusingi. Vaatasin, kuidas teised oma asjad välja võtsid ning rahulikult ootama jäid. Ma ei teadnud, kas pidada neid friikideks või täiskasvanuteks, sest Bostonis, kus minu klassis oli kolmkümmend viis õpilast, oleks kohe lärm lahti läinud, kuid siin nad istusid kõik vaikides. Ainukene erand oli Susan, kelle kõrvaklappidest kostus räppi. See oli ilmselt nende argipäev, aga minu argipäev see polnud... Mitte veel.

Minu argipäevad olid möödunud Jennyga tobedaid kirju vahetades, vahepeal Chrisiga lolluseid tehes ning siis vahetundides söömas käies. Mul oli peaaegu alati lõbus, kuid ma ei pidanud seda just mingiks ideaalseks eluks. Ma sain Bostonis paljudega läbi, kuid ei pidanud neist kedagi oma sõbraks.

Nüüd ma istusin täiesti tavaliselt novembrikuu hommikul klaas alkoholi veres ringlemas koos oma uute klassikaaslastega. Teistsuguste klassikaaslastega, kuid nad isegi ei tundnud nagu mu potensiaalsed sõbrad.

"Alustame siis. Avage õpikust lehekülg kuuskümmend seitse ja lugege tekst läbi. Tehke sellest konspekt ja analüüsige seda. Kellel valmis lahendab töövihikust vastava peatüki ülesanded, edu!" õpetaja rääkis väga vaikse häälega, kuid vaikses klassis kõlas see äärmiselt kõvana. Ma võpatasin ning vaatasin, kuidas mu klassikaaslased rahulikel ilmel õpikud avasid ja lugema asusid. Kas see oli üldse võimalik?

Mõtlesin hetkeks käega märku anda ja seletada uuesti, et mul puuduvad asjad, kuid siis oleksin pidanud võibolla mõne klassikaaslasega kokku istuma ja samasuguse vaimustusega ülesandeid lahendama.

Toetasin pea kätele ja sulgesin silmad. Alles nädal tagasi olin samas õppeaines Jennyga naernud, Jenny muide oli Bostonis mu ainukene sõbranna moodi olevus, ja igast idiootsuseid teinud ning nüüd istusin koos kaheksateistkümne, vahepeal olin nad üle lugenud, inimesega klassis, kus valitses haudvaikus.

Ainult Susan ei lahendanud ülesandeid, vaid kirjutas midagi valgele paberile, vahepeal kergelt lokke raputades.

"Kate! KATE!"

Võpatasin. Vaikses ruumis kõlas sosinal öeldud sõna nagu püssipauk.

Pöörasin ennast hääle suunas ning nägin endale otsa naeratamas ühel pikal poisil, keda olin enne koridoris seismas näinud.

"Meil tuleb selle peale eksam," lausus poiss muigega.

Vaatasin klassis ringi. Kõik pidid meie vestlust, kaasa arvatud õpetaja, kuulma, kuid keegi ei teinud sellest pealtnäha välja.

"Tore teada. Mul pole asju," laiutasin käsi ja näitasin oma tühja lauda.

"Mul ka mitte."

Ta laud oli tõepoolest täiesti lage ja ta istus samuti üksinda. Ta oli üsnagi kiitsaka kehaga, peaaegu kiilakas, lähestikku asetsevate silmadega olend. Ta oli minust umbes kakskümmend sendimeetrit pikem ja see paistis välja isegi siis, kui me istusime.