Haavatud

4. osa

4. osa

~

  Avasin silmad ja jälgisin kuldset päikest, laserilise valgusvihu tuppa saatis. Tõusin ja märkasin Jeff'i teiselpool tuba lamamas.

Hetkega meenus mulle kogu eilne päev. Võtsin korra kätega peast, et mõtteid uuesti korda seada. Millest ma alustama peaksin?

Suundusin ukse poole, et mõtteid jalutuskäiguga eemale viia. Tahtsin põgeneda ja jätta kik kellegi teise mureks. Uksekell peatas mind väljumast. See kajas vaikuses ja pani mu pea kumisema. Tuigerdasin ukseni ja avasin selle. Ukse taga oli Chloe. Arvatavasti oli ta juba kuulnud, mis juhtunud oli, sest ta tundus räsitud. Kurvem kui mina. Chloe'i nuuksatas.

„Chloe," sõnasin rahustavalt ja kallistasin teda. Ma ei olnud isegi sellises vormis, et kedagi lohutada.

Ähvardav tuimus tungis läbi mu naha ja võttis võimsust kogu süsteemis, mille mu aju paika oli seadnud.

Jeff oli ärganud ning jätnud mulle oma numbri öeldes, et kui abi vaja, pean helistama. Tunduks, nagu oleks ta tundnud süümepiinu kõige suhtes. Chloe lubas aidata mind matustega, kuid ma keeldusin.

Lubasin talle, et tulen sügispidustustele ja ma täidan oma lubadust! Mul polnud sellist luksust, et end koos emaga samasse hauda matta. 

Selleks kulus viis päeva, kui ma Samiga esimest korda rääkida suutsin. Kuulsin teda igal hommikul kooli minemas ja koridoris kolistamas. Välisukse paukumisest oli saanud kõige õõnestavam heli maamunal. Need päevad veetsin vaid harva tualetis käies ja mingisuguseid kuivi krõbinaid närides ning magades. Keegi käis vahepeal külas ja rääkis Samiga, aga nad ei tulnud kunagi mu uksele koputama.

Viiendal päeval sundisin end duši alla minema, sest ebahügieenilisus oli hakanud mind suuresti häirima. Siis põrkasingi Samiga kokku, kui ta koolist naasis. Ütlesime üksteisele tere ja ta küsis, kas mul oli midagi vaja, ja ma hakkasin nutma. Sam lohutas mind vaid oma kohaloluga ja me istusimemõne aja jooksul ühes toa nurgas ja siis teises kuni Sam ütles, et peab minema mulle süüa tegema, sest ma kippusin jõuetusest magama jääma. 

Esimese nädala lõpus teatas Sam, et matused on järgmisel nädalal ja meie võõrandunud onu Nick on asunud seda korraldama ning võttis Samiga ühendust. Ta olevat määratud meie uueks ülevaatajaks, lapsevanemaks, sest seaduslikult olime veel alaealised. Peale seda uudist läksin uuesti tuppa magama ja veetsin seda tehes järgmised 16 tundi.

Teise nädala lõpul käisime matustel ja see oli ühtlasi esimene kord, kui end toast välja vedasin. Nick oli minu situatsioonist kooli teavitanud ja lubas neile, et naasen sinna peagi, sest seda olevat soovitanud perekonna psühholoog, kelle juures me emaga peale isa surma kõige rohkem neli korda käisime. 

Kolmandal nädalal hakkasin korralikult sööma, rääkisin rohkem kui kaks sõna päevas ja veetsin ebaharilikult rohkem kui pool tundi oma toast eemal. Sel nädalal naasin ka kooli, et käia seal veel paar päeva kuni algas sügisvaheaeg ja sellega oli pidustusteni jäänud vaid pool nädalat. 

Urn, koos ema tuhaga seisis liikumatuna kaminal. Sam oli hakanud üha enam kodust kaugemale hoidma ja see paneb muretsema nii minu, kui ka Nicki. Esialgu oli Sam olnud nii tugev, kuid eraldus meist pärast ema surma iga päevaga üha enam. Tuli koju üha hiljem ning lõpuks hiilis vaid öösiti oma tuppa. 

Sügisvaheaja esimesel päeval ütles mulle Nick, et peaksin Chloe'ga rääkima, sest tüdruk muretseb. Mulle oleks tulnud kasuks pisut väljas värsket õhku hingata ja sügislaadast osa võtta, et mõtteid eemale saada. Sain aru, miks Nick mu tähelepanu hajutada tahtis. Olin viimased kolm nädalat üpris haiglaslikult käitunud. Siis ütles ta mulle, et Sam rääkis kellestki noormehest, kes meid aidanud oli esimesel päeval ja Nick küsis minult tema nime, et teda tänada, aga ma ei öelnud talle. Siis soovitas ta mul viimast ise tänada, öeldes, et ta olevat Sami oma toega aidanud ja et mu venna uuesti vähenenud öine kojutulek oli just Jeffi töö.