Haavatud

32. osa

Valge lagi mustade viirgudega oli ainuke asi, mida ma voodis lebades tunni aja jooksul vaatasin. Mu silmad olid väsinud, kuid ma kartsin magama jäädes mitte enam üles ärgata. Ma kartsin, et Devon võidab, saab selle, mida tahab. 

Väljas oli hakanud uuesti vihma sadama ning selle tugev pladin vastu akna plekist äärt ning mustade viirgude kujutletav liikumine laes muutsid mind aina unisemaks. Medaljon mu kaelas soojenes, kuid mitte märgatavalt. Seda oli vaid veidi tunda. Ma ei jaksanud enam silmi lahti hoida ning vajusin häiritud unne.

  „Hope."

 Läbi une kuulsin kellegi vaikset sosinat. Hõõrusin silmi ja üritasin neid avada. Mu vaatevälja ilmus hämaras toas akna juures seisev siluett. Kõik oli udune.

Ma olin arvatavasti kaua maganud, sest päike oli jällegi looja läinud. Seda ma kartsingi. Pilgutasin paar korda silmi ja üritasin tabada silueti omanikku. Mu süda peatus. Kas või sekundiks. Jeff seisis rahumeelselt akna juures ja vaatas vihmapiiskade metsikut võitlust ellujäämise nimel.

Ma tundsin end nendega ühenduses olevat. Katsusin medaljoni kaelas ning heitsin sellele hetkelise pilgu, kui taipasin, et see oli külm. Jääkülm. Liiga külm sellise temperatuuriga toa jaoks.

Lasin värisevatel sõrmedel üle medaljoni joosta ning seejärel kätel sülle langeda. Märkasin Jeffi pilku, mis mu medaljonile kinnitunud oli. Automaatselt tundsin vajadust seda kaitsta ja libistasin eseme särgi ääre alla. Jeff viis kiire pilgu tagasi aknale.

Ta võis näha välja rahulik, kuid tema silmades oli midagi valesti. Ta otsis sõnu. See puudutas mind või teda. Mu pilk libises laual lebavale telefonile.

Tõusin püsti ja tuigerdasin lauani ning haarasin telefoni kätte.

Kaks sõnumit.

Avasin esimese.

~

Ära mind oota, jään täna kauemaks tööle. Saad hakkama?

 Nick

~

Viisin pilgu telefonilt Jeffile, kes endiselt akent vaatas nagu ei paneks ta mind tähelegi. Kas ta oli neid sõnumeid lugenud?

~

Ma pidin minema, end maha jahutama ja mõtlema asjade üle järele. Läksin sõpradega välja. Ära muretse, tulen varsti tagasi ja palun ära tule mind otsima!

Sam

~

Vaatasin sõnumi kättesaamise kellaaega.

18.24

Mu pilk liikus praegusele kellaajale.

22.17

Palju kauem kui ''varsti''.

Telefon tõmmati mu käest ära ning Jeff jälgis sõnumit. Olin arvatavasti seda liialt kauaks jälgima jäänud. Kas ta muretses?

Tema ilme muutus mõtlikuks. Kirtsutasin nina ja haarasin telefoni järgi, et Nickile sõnumi saata ja Samiga ühendust võtta, kuid Jeff tõmbas selle mu nina eest eemale.

„Hei, anna tagasi!"

Saatsin talle pahase pilgu.

„Me peame rääkima," ütles ta ja asetas telefoni uuesti lauale.