Haavatud

33. osa

Jeff

Viskasin kopitava raamatu laualt kaarega maha. Selle narmendavad leheküljed, mille sisust mul hetkel aimugi polnud, tulid köitest lahti ja lendlesid õhus ringi. Järgmine raamat lendas kaarega riiulilt maha, tabades lauanurka ja kukkus suure matsuga keset põrandat. Raamatu kaante vahelt lendas õhku tolmupilv.

Ma ei olnudki kindel, kui vana see raamatukogu olla võis, igatahes oli see üks vanemaid osi selles lossis. Maja oli kuulunud mu perekonnale, kuid oli olnud ka minu aastatepikkuse uurimistöö punktiks. Ma olin kogunud sellesse depresiivsusest nõretavasse ruumi rohkem ajalugu, kui ma ise näinud olin.

Peale selle pidi mu ajaloo fanaatikust isa olema siia kogunud ka küllaldaselt Ameerika ajalooga seotud teoseid. Suur osa raamatutest olid käsikirjaga kirjutatud, minu isa käekiri, kuid ma polnud päris kindel. Ma polnud tema käekirja selgemalt näha saanud.

Ta ei näidanud mulle kunagi oma kogutud ajalooarhiivi ja ega minulgi polnud erilist huvi tema tööd uurida. Ma olin väike, piisavalt väike, et mitte teada kõigest sellest, mis ma olen. Piisavalt väike, et uskuda muinasjuttudesse ja õnnelikkesse lõppudesse.

Libistasin käega üle hiiglaslikul raamaturiiulil paikneva kulunud köite. Selle pealkirja polnud ma varem märganud, aga ajutiselt piisas sellest ühest sõnast, et mind paigale kivistada.

„Phantasmus"

Ma teadsin hästi, kus ma seda sõna kuulnud olin. Polnud vahet, kui palju aastaid sellest möödas oli. Tõmbasin kahe sõrmega raamatu teiste vahelt välja ja võtsin selle õrnalt kätte. See raamat oli aastaid näinud. Raamat oli raskem kui teised teosed ning kaetud samasuguse tolmukihiga nagu teisedki raamatud. Tundsin väikest valutorget.

„Luba, et kui mind enam ei ole, hoolitsed sa selle koha eest!" Pruunid silmad, täis hoolivust, kuid kindlat rangust puurisid mind nagu tahtes mind kogu maailma eest salajases hoida.

„Ma luban, söör," oli 12-aastane mina öelnud isale, aasta enne vanemate surma.

Krigistasin hambaid ja pilgutasin silmi. Seesmiselt olin ma see sama haavatav poiss, kes oli õhtuti põnevusega vanu raamatuid lapanud ja isa oodanud, kui ta oma arhiivis istunud ja tundide kaupa ümbritsevast maailmast eemal oli olnud. Ma ei suutnud seda enam endale lubada.

Hope oli inimene- surelik, närvitsev, hirmunud, tuksuva südamega olend, kellele on lihtne haiget teha. Ainus olend, keda ma päriselt näen. Ainus olend, kelle nimel olen valmis end ohvriks tooma. 

Osa minust oli nagu tema. Tahtsin seda osa hoida elavana nii kaua kui võimalik.

Ma ei teadnud Julesi, aga ma tundsin tema kohalolu õhus, ma tundsin tema tugevust ilma teda teadmata. Ta elatub inimeste nõrkusest ja kõigest, mida minusugused välja näitavad - nõrkustest.

Sammusin ettevaatlikult hiiglasliku raamaturiiuli eest laua poole ja lükkasin maast õhku paberilehti, mis terve põranda enda alla neelanud olid. Suurema osa teostest olin ma hävitanud.

Ma olin olnud raamatutega liiga karm, need olid sajandeid näinud ning pudedad. Toetusin kergelt vastu lauda ja avasin raamatu. Mu peast jooksis läbi Selene'i pilt, mis sundis mind raamatu uuesti sulgema.

Väike tolmukogus vupsas raamatu kaante vahelt nähtavale ja kadus õhus nagu tükike maagiat. Hingasin sügavalt välja ja avasin uuesti raamatu. Autori käekiri sarnanes küll mu isa omale, kuid ei olnud tema kirjutatud. Autori oma nägi välja vanem ja viltused tähed näitasid kalligraafia tundmise oskust.

Kõike imelikum oli see, et kiri polnud inglise keeles. See oli ladina keel, või hoopis mingisugune segu. Ma ei suutnud tähti välja lugeda, kuid tundsin ära ühe sõna. „Phantasma". Sama, mis raamatu pealkirjaski. Seda sõna leidus siin-seal lehekülgede peal rohkem, kui paar korda.