Salastatud

1.OSA

Lydia

''Kallis, kas kõik on korras?'' kostis Morgan elutuppa jalutades teekruus käes. 

Ta ulatas kruusi mulle, mille ma suurima heameelega vastu võtsin, samas mõtted nädala tagusel kohtumisel Dominicuga. Ma ei saanud peale seda teda lihtsalt enam peast välja. 

''Jah on, lihtsalt homme sõidan paariks päevaks Hispaaniasse.'' naeratasin noormehe poole vaadates. 

''See ei ole nii pikk aeg, et sina või mina igatsusest ära peaks surema.'' naeratas mees kinkides mulle õrna suudluse enne kui ruumist lahkus jättes mind enda teed nautima ja endiseid mõtteid mõlgutama. 

Morganiga olime kohtunud 3 päeva peale seda, kui olin Tšehhi kolinud, jah just nimelt, mu vanemad saatsid mu koos Fredericuga Tšehhi ja seda ka peaaegu tühjade kätega. Tänulikud peamegi pealmiselt olema Morganile, kes meid tänavalt majja aitas, edasi seaduseid ja kombeid õpetas, peale seda veidikene ka keelt ning aitas leida elukoha ja baasi jaoks hoone. 

Just nimelt, Morgan sai peale Tšehhi tulekut esimesena teada, miks me siin oleme ja hoolimata sellest, et peaks selle asemel hoopis kartma aitas meid ning temast sai ka meie jõugu üks osa, kuid mitte eriti suur. 

Olin kindel, et kui teda nägin, siis meie vahel ei saa midagi olema, sest ta oli pikk, keskmise keha ehitusega, mustade juustega ja tal olid hele sinised silmad, kuid ajapikku tekkis sellest minu jaoks lausa lummatud pilt. Ta iseloom oli kiidu väärt ja see, kuidas ta inimesi aitas veelgi imetlusväärsem. 

Ta muutis minu suhtumist maailma ja ilmselt ka mind terviklikult. 

Kuulsin koputust väliuksele ja peale seda Morgani hõiget ''Ma avan ise.'' 

Nägin kuidas üks ta töökaaslastest tuli ja nad mõlemad kontorisse lahkusid. 

Morgan omas isiklikku firmat, mille oli talle pärandanud tema vanaisa, kui ta suri. Juttude järgi oli ta vanaisa imeline mees ja ma isegi usun seda, ega muidu poleks Morgan ja ta isa selline nagu nad olid. 

Asetasin hetkeks oma teekruusi lauale ja võtsin kätte hoopis telefoni, mulle oli tulnud sõnum. 

Kuidas Morgan selle vastu võttis, et sa Hispaaniasse? oli Fred saatnud sõnumi. 

Hästi, isegi üllatavalt. Homme siis kell 12 lend? saatsin talle vastuse. 

Just täpselt nii. tuli ka sõnum vastu ja ma panin telefoni tagasi lauale võttes kätte taas oma sooja piparmündi teega tassi. 

Viisin pilgu korra akna poole, sadas paduvihma ja vahel valgeks vilksatav taevas ning kõuemürin teavitas, et väljas tormab äike.

Lülitasin käima televiisori ning hakkasin kanaleid klõpsima, minu pettumuseks, aga midagi kuskilt ei tulnud ja panin sama targalt ka selle kinni tagasi. 

Otsustasin siis minna magamistuppa ja haarasin teel sinna ka elutoas olevalt raamaturiiulilt kaasa ühe raamatu, mis oli mulle juba pikalt silma jäänud ja tundus olevat väärt lugemine. 

Toas panin kruusi voodi kõrval olevale öökapile ja sättisin end mõnusalt voodisse avades siis raamatu. 

Olin vaevu jõudnud esimese lehekülje lõpuni, kui kuulsin välisuksele koputust, kergitasin selle peale kulmu ja ohkasin. 

Ajasin end voodist püsti jättes raamatu voodi peale vedelema ning lippasin trepist alla. 

Ust avades seisid minu üllatuseks seal Frederic, Tristan ja Georg, kes olid hoolimata lühikesest vahemaast auto juurest maja terrassile katuse alla ligumärjad. 

''Vau, küll te olete märjad ikka, tulge sisse.'' muigasin ja astusin ukse eest ära, et mehed majja lasta. ''No vaata, mis vihma väljas kallab.'' naeris selle peale Georg, kes oli alati meie jõugu lõbus hing koos oma venna Gregoriga, keda hetkel minu üllatuseks kaasas polnudki. Tristan oli aga samas see vaiksem pool, kes tegi tublilt kõik tööd, mis tal teha palusid ja seda täie tõsidusega. Frederic, no temast ma arvan, et rääkima ei pea, sest teda teate juba isegi. 

Juhatasin poisid elutuppa istuma ja tõin neile ülevalt soojad tekid, kuigi nad olid neist keeldunud, sellegi poolest tõmbasid nad need endale ümber. 

''Teed või kohvi ka soovite?'' küsisin naeratusega. ''Kohvi võtaks küll.'' kostsid kõik kolm just kui ühest suust, mis mind naerma pani. 

Käisin köögis ja tegin kõigile kohvid. 

Kui kruusidega tagasi elutuppa jõudsin võtsin istet ka mina, kuid kuna poisid olid diivani täielikult hõivanud, siis seda tugitoolis. 

''Nii ja mis teid sellise ilmaga siia siis toob?'' küsisin naeratus huulil mänglemas.

''Kuule, me pole sind mingi 4, kui mitte isegi 5 päeva näinud baasis, pani veidi muretsema, et mis sinuga juhtunud on.'' sõnas Georg. ''Aa ei, minuga kõik hästi, minu meelest teavitasin ka Lucasele igapäevaseid töö ülesandeid ja treening kavad.'' sõnasin. ''Seda küll, aga see pole see.'' lausus nüüd Tristan. 

''Ma loodan, et ma ei pea kuulma, et protestisite Lucase nõudmiste peale.'' sõnasin kulme kergitades. ''Ei, seda nad ei teinud.'' avas nüüd suu ka Fred. ''Seda on ainult heameel kuulda.'' noogutasin. 

''Miks sind siiski pole olnud? Ja sa oled jube imelik ka peale selle tüübi käiku. Kas ta ähvardas sind või midagi?'' küsis nüüd Tristan täie tõsidusega. 

''Oh Tristan, ei, keegi pole mind ähvardanud, aga lihtsalt veetsin aega Morganiga, sest baasi loomisele on nii palju mu päevadest läinud, et pole talle jõudnud aega pühendada, lisaks nüüd lähen 4 kuni 5 päevaks kodust ära ka, Hispaaniasse, vast olete kuulnud juba.'' sõnasin õrna naeratusega. 

''Kuulsime küll jah, aga ikkagi, ütle, kui midagi valesti on või nii.'' sõnas Georg. 

''Ma teen seda ju alati.'' naeratasin neile kindlameelselt. 

Kuid samas, kas ikka tegin? 

Praegu ma ei rääkinud ju neile Dominicust, ma ei rääkinud temast kellelegi, samuti ei teadnud temast midagi ka Morgan. 

Mõtted olid jooksnud jälle puntrasse. 

Ja ainuke asi, mis seal oli, oli.. 

Dominic.