Salastatud

20.OSA

Dominic

''Kas ma võin sult küsida, mida kuradit ma tegin, et sa minuga ei räägi?'' küsisin kulmu kortsutades. 

Lydia oli nagu tüüpiline tema - tuim, tundetu ja ei rääkinud sõnagi nii, et ei iroonitseks. 

''Kõik tegid ära,'' vastas ta selle peale ja pistis suhu taas ühe kummikommi, mis ta oli lasknud mul osta. 

''Ma räägin tõsiselt, ma ei taha, et sa nüüd terve oma reisi selline tuim ja katkine välja näed, et mul hakkab endal ka enda pärast halb juba,'' sõnasin kulmu kortsutades. 

Teate seda tunnet, kui keegi kallis näeb kurb välja ja keegi teine ei saa selles süüdi, kui sina, sest sina oled temaga koos? Vot see vastik ja nõme tunne oli ka minul. 

''Mis vahet sel on? Sina ära minu pärast muretse, muretse enda pärast ja teiste eitede,'' sõnas ta selle peale. 

''Asi oli selles neius seal tanklas või?'' küsisin üllatunult tabades lõpuks ära, miks ma üldse kohe ei mõistnud? 

''Ei selles seal tee ääres, ei näe või?'' küsis ta sarkastiliselt käega vehkides, pistes taas suhu ühe kummikommi. 

Kortsutasin selle peale ainult kulmu ja peatasin auto tee ääres kinni. 

''Mida nüüd?'' küsis Lydia selle peale ja vaatas mind veidi imeliku pilguga. 

Väljusin autost ja kõndisin ümber auto avades tema ukse ka. 

''Tule välja,'' ütlesin talle kindlalt. 

''Ei tea miks? Lööd maha ja viskad siia kuhugi puude vahele või?'' sarkasmitses ta endiselt edasi.

''Tule,'' sõnasin kindlalt. 

Ohke ja torinaga avas ta lõpuks enda turvavöö ning ronis ka välja autos jättes sinna oma kummikommid, mida ta ilmselt meeleldi pigem edasi oleks söönud. 

Tõmbasin ta enda kallistusse, mille peale ta jube üllatunud näo pähe tegi. 

''Lydia, sa oled ikka vahest nii totu, see neiu seal tanklas, ta oli minu jaoks 100 protsenti tühi koht minu jaoks, sa peaks nagu seda teadma ju, kui mind huvitaks keegi teine, siis mis sa arvad, et ma oleks tulnud Tšehhi ja sind vabatahtlikult kuhugi puhkama sõitnud ise üle 24 tunni puhkamata, ilmselgelt mitte, Lydia, tule maa peale, ma teen seda sinu pärast tähendab, et ainuke kelle jaoks endiselt mul silme on oled sina, tao see nüüd enda armsasse ajusse ja ära sealt seda ka ära unusta. Olgu sa koos Morgani, kellegi teise või kolmandaga, minu jaoks oled ainult sina alates hetkest, kui sind esimest korda nägin, teeme nii, et sa ei unusta seda, eks?'' pidasin talle pika romaani maha. 

''Tead,'' ütles ta peale paari minutilist vaikust, ma hakkasin vahepeal juba kartma, et tahab kohe koju tagasi ja et ta rahule jätaks. 

''No?'' küsisin ettevaatlikult. 

''Sa oled liiga armas mu jaoks,'' ütles ta mulle otsa vaadates. 

''Ja sina oled tegelikult liiga väärtuslik mu jaoks, aga ma ei anna alla, et olla sinu vääriline, printsess,'' naeratasin selle peale surudes hetkeks huuled ta otsmikule. 

''Palun ära liialda,'' sõnas ta selle peale ja liigutas enda korralikult näoga minu poole. 

''Ma ei liialdagi,'' sõnasin. 

Ta naeratas selle peale. Mu süda lihtsalt vajus kuhugi sisemusse lõpmatusse auku selle pärast. 

Ta naeratas, taas, minu pärast. 

''Ma armastan sind,'' sõnas ta surudes huuled minu omadele. 

Kui ta eemaldus olin hetkeks sõnatu. 

''Ja mina armastan sind,'' vastasin ma selle peale. 

''Jätkame reisi?'' küsis Lydia peale paari minutilist vaikust. 

''Jah,'' noogutasin ja nii istusime mõlemad autosse. 

Tundsin jälle rahu, jumal tänatud, kõik oli korras.