Ma nutsin oma uues toas,teades,et ma enam iial Justinit ei näe...Marieelat ei näe,ega Robbiet ei näe..
Mitte kedagi ei näe,sest minu elu on nüüd ju perses. Alati minu elu. Alati lihtsalt.
Ma keerasin ennast voodis näoga patja ning nutsin padja sisse....,sest ma ei tahtnud,et mu tädi kuuleks. Enam ei anna niikuinii midagi päästa. Marieela arvab,et ma olen mingi lits..,kuigi seda ma olengi.
Justin..miks. Miks sa pead selle Keiri lapse isa olema.
Oh Justin,miks küll. Loomulikult ma hoolin sinust ning armastan sind aga ma ei tunnista seda sulle. Ei. Ei ,ei ,ei. Ja veelkord... E+I teeb kokku EI! Ühe suure EI!
See oleks lihtsalt võimatu...
See on lihtsalt nii kurb,et võimalik armastus...kuid võimatu suhe....
Justini POV.
Ariana ei vasta enam mu sõnumitele,lihtsalt tee mis tahad,aga ta ei vasta...
Ah,millega ma küll hakkama olen saanud. Kes seda last kasvatama hakkab...tõesti,mina mingit Keiri titte kanseldama ei hakka. Sest ta tuleb niikuinii samasugune nagu Keiri.... bitchilik ja odav.
Ugh..mis mul viga on. Ma ei tea enam ise ka,mis toimub... ma arvan,et tuleks lihtsalt eluga edasi minna...aga ma ei suuda.
Ariana POV.
Mul tuli mõte,mõte,mis lõpetab valu...otseselt valu ta ei lõpeta,aga ikkagist...
Ma võtsin telefoni ning saatsin Justinile sõnumi.
"Justin. Ma elan nüüd sinust eemal. Ning kui ma saan kaheksateist,kolin ma veel kaugemale. Võibolla ongi nii parem,et me enam kunagi ei kohtuks. Saad aru..,mitte kui kunagi eksole..
Armastus on võimalik aga suhe mitte. Headaega."
Ariana...
