Jeontugi (võitleja)

peatükk 2.

Enne ust avades muutsin ma veel oma arvamust mille ma olin koolis otsustanud. Avasin ukse ning astusin sisse. 

Enda ees nägin ma tervet oma suguvõsa. Mulle oli korraldatud lahkumispidu. Otsisin kiirelt ema ülesse, kuid ta teadis juba minu vastust. "Seda ma aimasin ette, et sa oleksid mulle öelnud jah. Homme on sul juba ärasõit. Kutsusin terve suguvõsa kokku kuna ma ei tea kas ma näen sind veel kunagi ja kas nemad näevad sind veel ..." Tundsin kuidas hakkasid vaikselt mul pisarad voolama. Üritasin neid isegi tagasi hoida, kuid asjatult.  Raske oli sellele mõelda, et sa ei pruugi enam kunagi näha oma perekonda. 

Võtsin sellest õhtust viimast. Veetsin selle õhtu koos oma sugulastega keda ma ei pruukinud enam kunagi näha. Nautisin igat viimset sekundit kuni tuli aeg neil lahkuda. Paljud nutsid enne lahkumist, kuid õnneks on eestlaste poolt leiutatud välja Skype. Nad ütlesid veel mulle viimased sõnad ning siis nad läksid.

Läksin oma tuppa, võtsin kohvri ning hakkasin pakkima. Kuna lennukisse ei saa võtta üle 20 kg-st kohvrit, siis pidin ma hoolikalt mõtlema mida võtta kaasa.  Hiljem kella vaadates avastasin, et ma olin pakkinud ligi 3 tundi. Kell oli sel ajal 3.00 ja juba 8.00 oli ärasõit oma kodust Tallinna Lennujaama. 

Ma ei suutnud öösel magada. Sel ajal õppisin ma veel Korea keelt ning mängisin oma kasside ja koeraga. 

Kl. 7.00 tuli ema mu tuppa ning äratas mind. Panin ennast kiirelt valmis, võtsin oma telefoni koos kõrvaklappidega, käsipagasi ja kohvri ning suundusin köögi poole, et veel oma perekonna ja koduloomadega hüvasti jätta. 

Istusin autosse, vaatasin veel oma kodu poole ning kuulasin eestipärast muusikat; nimelt Laura Junsoni Kodumaad. 5 aastat tagasi oli mul täpselt sama olukord Itaaliast lahkudes, kuid see siin oli mu tõeline perekond! Tundsin jälle kuidas pisarad tulevad, kuid sel korral ma ei üritanud neid tagasi hoida.

Jõudes Tallinna Lennujaama vaatasin  ma kella; kell oli 10.10, lend läks 12.00. Võtsin oma kohvri ning suundusin sissekäigu poole. Üks kena noormees tormas minust mööda mind pikali joostes. Ta vabandas, ning vaatas mulle otsa. Tema silmad olid kastanipruuni. Sellest sain ma kohe aru, et ta ei ole Eestlane, kuna ta vastas mulle Korea keeles. Ma vastasin talle Korea keeles, ning ta läks kiirelt edasi. 

Kui olin oma kohvri ära andnud, tundsin ma, et tahan süüa, kuna hommikul suurest ärevusest ei olnud ma midagi söönud. Läksingi siis esimese kohviku juurde ning  võtsin endale ühe joogi. Samal ajal läksin Facebooki ning postitasin oma seinale:It was like a summer night deram. It's time for me to dissapear now. Like the dream last night, Farewell!  Hüvasti Eesti, tere Korea!