Jeontugi (võitleja)

Peatükk 11.

Mul kadus söögiisu ära. Mida ma küll tegin Xiuminile, et ta mind niimodi eiras? Mida?! Ma keerasin 90 kraadise tiiru ning läksin välisukse juurde, et välja külmetama minna. Minu kahjuks ei olnud õues eriti külm, kuid seal suitsetas keegi ning jõi. Pannes teda tähele üritasin ma kiirelt sisse tagasi minna, kuid ta juba nägi mind.... miks ma pidin siia tulema?!?

"Liisa, kuhu sa lähed siis nüüd? Alles sa tulid ju!" Lasin õueukse käepidemest lahti ning läksin istusin peaaegu tema kõrvale.

"Long time no see?" Vaatasin talle otsa, kuid ma ei näinud tema näägu pimeduse tõttu.

"Fran, sina või?"

"Juua tahad või siis suitsu?"

"Ma küsisin sinult midagi..!"

"Ei ma ei ole Fran, ma olen see Keegi kes sinu toas täna ärkas sinu kõrval." Ma ei osanud enam talle midagi vastata, nii tore on seda teada, et ta suitsetab. Gaah nii vastik.

"Anna mulle oma pudel ning suitsupakk!" Ta andis mulle need nind ma lihtsalt viskasin need prügikasti.

"Ooh yaah mida sa teed?!"

"Mulle ei meeldi suitsetavad ning joovad poisid, mõistad?"

"Okei, okei jajah ma mõistan, aga nagu reaalselt see jooks oli nii kallis.... ."

"Siis järgmine kord tead, et sa ei tohi osta nii kallist jooki kuna ma plaanin sind joomas nähes kõik su joogid minema visata!" Sorri, aga ma ei ole  mingi selline kellele meeldivad joodikutest poisid.... 

"Sul on külm?" Mul oli kananahk käte peale tekkinud.

"Eem, natukene, mis siis?"

"Mm, mitte midagi.." Me istusime vaikuses kuniks ta selle rikkus.

"Istu mulle sülle!" Vaatasin talle jahmunud näoga otsa.

"Mi.. Mida?!"

"Kuulsid küll!" Ta võttis mu käest kinni ning tõmbas mu endale lähemale.

"Ma ei istu sulle siin sülle... mine tea kes meid näha võib!!" Ta pani oma käega mu pea tema õla peale ning pani oma dressika mulle ümber. Ma ei hakanud talle vastu.

Hiljem tundsin kuidas keegi nügis mind."

"Ou.. Liisa.. ärka ülesse nagu reaalselt!" See oli see Tundmatu kelle õlale ma arvatavasti magama jäin.. Ega ma jumala eest tema peale ei ilastanud?! Katsusin kohe sõrmedega suud ning minu ÕNNEKS ma ei teinud seda.  Ma ajasin ennast püsti Tundmatu peale toetudes. 

"Liisa, Bon ütles, et ma umbes 3 kuud sinu toas ööbiks... sinu tuppa on toodud uus voodi, okei?" Oot misasia, ta ööbib mu toas?! Eino aina paremaks läheb, tänks Bon!

Koperdades jõudsin ma välisukse juurde. Ma tundsin kuidas mul jalad hakkasid alt ära kaduma ning ma maha hakkasin kukkuma, kuid Keegi võttis mu käest kinni.

"Püüa ikka püsti seista... mina olin ju see, kes täna jõi!" Ta naeratas otse mu silmadesse ning ma sulasin.  Olles avanud välisukse nägin ma mingeid väikseid lapsi mööda maja ringi jooksmas. Nad olid nii armsad, et kui Keegi poleks öelnud, et ma eest liiguks siis ega ma poleks vist liikunud ka paigast.

"Seal on siis mu voodi..." Ta kõndis tuimalt voodi juurde ning kukkus sinna peale. Kuna Tema oli juba mitu korda minu kõrval olnud ning maganud, siis mõtlesin, et tänase öö aja veedan ma tema voodis.

"Mis su nimi on?"

"Pean ma ütlema?"

"Pead ja see on käsk või hakkan ma sind kiusama?"

"Hah, sina ja mind kiusama, nalja teed?" Ta purskas irvama... Ma hüppasin tema voodisse jooksmise pealt, ta jäi minu alla, ups.

"Aiiissh aii valus on!!"

"Tahad, et teen veel nii?" Naeratasin talle nn söbralikult näkku.

"Aiissh no ma siis ütlen, aga sulle niiguinii ei meeldi.. Jeontugi on mu nimi." Ma jäin teda täiesti tõsiselt vaatama.

"Huh?! Kuulsin ma õieti?! Jeontugi?! Mind kutsutakse Jeontugiks peaaegu igalpool!"

"Tore teada." Ta solvus vist ning õige pea oli ta kadunud teki alla. Ma ei andnud alla, sama tegin ka mina, ronisin teki alla tema juurde. Ta nuttis seal all.

"Miks mulle pandi selline nimi?! MIKS?!?" Ta oli väga kuri, ma ei tundnud enam teda, kuid ma pühkisin ta pisarad tema perfektse näo pealt ära ning kallistasin teda.

"Ma siis lähen.." Tõusin püsti ning läksin oma voodi juurde.

"Head ööd sulle!!"

"Head ööd sulle ka."