Jeontugi (võitleja)

Peatükk 15.

Ma hakkasin otsima nuga nii, et see keegi aru ei saanud. Miski liikus minu poole, mind valdas hirm, ma hoidsin nuga tugevalt oma haardes, et kui see keegi või miski läheb mulle pihtsa, siis ta võib õige pea tunda nuga enda sees.

Ühel hetkel kuulsin ma sõnu: "Mitte keegi ei tohiks olla sõbrapäeval üksinda, veel vähem sina." Ma ei saanud aru kes see oli, kuid see hääl oli tuttav. Ta liikus mulle lähemale ja võttis mult ümbert kinni. Just sedasama, kallistust, ma vajasingi hetkel.

"Oota, aga, kes sa oled?" Ma keerasin ringi ning lükkasin ta veidike eemale.

"Jeo, mis sa siis arvasid?" 

"Ah, vahet pole, aga kas sina käisid eile ka õhtul sellesama ruumi akna taga?" Jah just nimelt, keegi käis eile õhtul minu akna taga. See oli kohutav ja mind huvitab nii väga kes see tüüp oli akna taga ...

"Ei, see ei olnud mina." Jeo vaatas mind üpris mureliku näoga. No mis seal ikka, kui ma teada ei saanud kes see oli, siis pole hullu!  Elu läheb ju edasi. 

"Jeo, äkki laseksid mind mööda ja ma paneksin köögi tule põlema?" Ta muigas mulle ning lasi mu mööda. Kööki paistis ainult kuu valgus mis ei valgustanud kööki piisavalt. Ma liikusin lüliti poole, vajutasin lüliti nupu alla ja woah, valgus.

"L, sa oled ü- ü- väga ilus!" Võimalik tõesti, et ma nägin hetkel väga ilus välja.

"Ahh, mis sa nüüd, aga kuule miks sa siia muidu tulid?"  Ilmselgelt tal läks juba meelest ära miks ta siia tuli ja kuidas ta sisse sai?

"Ehm, äkki vahetad riided ära kuna me läheme sõitma?" Ehm , oot oot , kuhu?

"Kuhu täpsemalt?"

"Üllatus, ga anüüd mine pane ennast riidesse eks?" Ma lükkasin köögi ukse lahti ning jooksin trepist ülesse enda tuppa. Ma kuulsin kuidas ta muigas mu selja taga minust maha jäädes.

Ülesse jõudes jooksin ma kohe riidekapi juurde ning võtsin sealt oma lemmikpluusi- lohvaka hip-hop pluusi ning dressipüksid ja cap-i. Vahetasin riided ning panin cap-i pähe+ 2 kullast kaelakeed. Oli vaja panna veel ketsid ning valmis ma olingi.

"Jeo, lähme?" Ta naeratas ning avas minu ees välisukse ja me läksime välja.

"Kas me läheme jala või...?"

"Autoga. Järgne mulle." Ta oli autoga? Miks ma ennem autot ei näinud? Hmm... Ta avas mulle autoukse ja me hakkasime liikuma.

Me rääkisime temaga igasugu asjadest, mis toimub nende elamiskohas jne. Ja siis paistis see suurepärane jõgi; Han River. See sild nendes öistes tuledes, see oli lihtsalt perfektne!

"Noh, me oleme nüüd kohal, mis sa arvad?" Mul ei tulnud sõnad suust välja, ta naeratas ning astus autost välja, et avada mulle uks.

"Ma tõesti ei taha, et sa oleksid sõbrapäeval üksinda kuna ..." Ta vaatas maha .. ehm .. kas ma meeldin talle?! 

Me olime istunud umbes 5 minutit selle jõe ääres vaikides kuniks ta alustas rääkimist .. 

"Lähme tagasi?"

"Okei." Me istusime autosse ja sõitsime minu uude koju tagasi.

"Noh, mine siis tuppa, ma ei hakka sind ära saatma kuna on hilja." Ta naeratas mulle ning ma tegin sama.

Oma tuppa jõudes vaatasin kella: 01.23. Järgmisel päeval ei ole kooli. JUMAL tänatud! Otsustasin, et teen hommikul plaani mida ma plaanin homme teha.

Äratuskell helises, kell oli 7.14 kuid ma ei viitsinud ennast ülesse ajada. Miks mul äratuskell nii varase aja peal oli?! Panin äratuse kinni ning üritasin tagasi oma unenäkku tungida. Kuid see oli pea võimatu! Ma vahetasin koguaeg asendit, kuid normaalset asendit ei leidnud .. niisiis ma vaatasin uuesti kella ning kell oli 8.03. Ma ei viitsinud enam voodis ka väherlda, ajasin end püsti ja vahetasin pidšaama normaalsete riiete vastu välja.