Ärkan esimese asjana kontrollides oma telefoni, lootuses leida sealt sõnumit, kasvõi mingitki märki sellest, et Kenneth siiski eksisteerib siin planeedil koos minuga. Asjatu lootus, nagu igal hommikul. Sammusin kööki, laual ema kiri, kirja sisuks oli enam-vähem midagi sellist, et ema pole kodus ja läks täna veidi varem tööle. Kuna ema kodus polnud, siis ma ei söönud, nagu ikka, kui ema pole... Kui ta sellest teaks, siis lööks ta mu maha, et ma hommikusööki ei söönud, kuid teda pole, seega milleks.
Sisenen koolimajja lausudes endamisi:"Tere tulemast põrgusse, Katy!" Otsisin klassi üles ja sisenesin, mulle vaatasid vastu irvitavad ja kavalad näod, ilmselt läheb mul täna jälle halvasti. Leidsin oma koha tagapingis ja istusin sinna, panin koti ära, käed ja pea lauale puhkeasendisse ja puhkama. Ma isegi enam ei viitsinud vaadata, kas Kenneth on seal, tema oli viimane inimene, kes minust veel hoolis, ennem kui temagi mind kasutuna leidis. Kuulsin mingeid samme lähenemas ja ühte heledamat häält mulle käratamas:"Noh, Katy... Nutad siin nagu tavaliselt?"
"Jäta mind lihtsalt rahule, ma ei taha sinusugust jama endale kaela."
See andis talle veel hoogu juurde:"Hei kõik! Vaadake seda luuserit! Tuleb kooli esimese asjana nutma, sul peab ema küll traumaga olema, et ta sinusuguse masekaga üldse elada saab!" Ta naeris oma kileda häälega ja tema kamp naeris seal ka. Nagu ma ütlesin, siis pole mul sõpru, seega ei tule selline asi nagu "kaitsmine" või "sõprus" kõne allagi. Selline ma juba olen, võta või jäta, aga see olen mina ja minu elu. Kuna tund veel ei käinud, siis mul oli neist kõigist lihtsalt nii suva juba ja näitasin neile lihtsalt keskmist sõrme, ise hüüdes:"Byee bitches!" vähemalt saab nüüd neist mingiks ajaks rahu. Läksin klassist välja ja istusin ühele aknalauale istuma. Järsku näen, et minu poole tuleb Kenneth, oota, oota... KENNETH TULEB MINU POOLE? Mis asja? Ta tahab minuga rääkida? Istusin siis paremini, kontrollisin oma grunni ja vaatasin, kas kõik on üleüldiselt okei. Sealt ta tuli... Kenneth, tumepruunide juustega ja helesinise silmadega hottie... Ja oota mida? Ta kõndis mööda, klassi poole. Mida ma mõtlesin? Rumal, rumal Katy! Ja nii oligi, ta kõndis klassi, astudes sinna sisse. Kõige ärritavam oli see, et ta ei öelnud minust möödudes mulle sõnagi. Kuidas ta võis?Hakkasin juba koolist välja minema, kui järsku tuli kooli psühholoog minu juurde. Ta peatas mind ja küsis viisakalt:"Katy? Kas teil oleks aega korraks minu kabinetti tulla?"
"Jah, aga kiirelt siis palun!"
"Meil läheb max 15 min."Istusime siis seal tema kabinetis, see oli suur siniste seintega kabinet, päris normaalne isegi. Ta palus mul istuda ja istus isegi, ta võttis ette mingi paberi ja pastaka, paludes mul rääkida, mis toimub.
"Mis mõttes, mis toimub, ma ei jäänud täna hiljaks kooli ju!"
'Ei-ei, ma ei mõelnud seda, ma mõtlesin pigem Teie suhteid klassikaaslastega, nagu ma aru saan siis pole need just kõige paremad?"
"No jah, aga sinna ei saa ka midagi teha, nad vihkavad mind ja keegi ei taha minuga suhelda... Muuseas, need tunded on vastastikused. Kas ma nüüd võin minna?"
Psühholoog krimpsutas seepeale nina, kirjutas midagi paberile ja ütles:"No eks sa siis mine, homme kindlasti räägime veel sellel teemal, sest nii see enam jätkuda ei saa!"
-----------------------------------------------------------
Heya!Kuidas esimene jutt oli? See oli minu esimene jutt kirjutada aga ma loodan, et meeldis, andke kindlasti oma arvamus teada, et ma saaksin parandada ennast jne!
Aitäh lugemast!
Autor
YOU ARE READING
Julge tunnetada
RomanceKaty on koolitüdruk, kes on hüljatud, tema sõbrad ja sõbrannad on ta jätnud, tema endine poiss-sõber ei vaja teda enam samuti, kuid Katy siiski salaja loodab, et poiss pole teda unustanud ja kõik saab veel korda. Raamatus peab ta rindu pistma koolik...