Julge tunnetada

Kutsu mind Thommiks

"Matthias!" Ma jooksin tema juurde ja kallistasin teda.
"Katy, räägi mulle, mis juhtus?"

"Ma ei taha sellest rääkida..."

Ta vaatas mind alguses kriitilisel pilgul, nagu veenduks, kas ikka tasub küsida või mitte. Õnneks peagi nägin ma taas tema põskedel põselohke ja tema valgeid säravaid hambaid, mis nii sõbralikult naeratasid.

"Olgu pealegi, Katy, nagu soovid! Tule istu nüüd siia, kohvi ikka? Piimaga?"

Ta silmitses mind veidi kavala pilguga, kuid sellest pilgust kiirgas soojust, mis lihtsalt tundus nii soe, nagu mõnus kallistus, ta teadis mind piisavalt hästi, et mu kohvi eelistust teada. See pilk oli muhe ja kodune, mul ei läinud kaua aega, et vastata
"Muidugi, aitäh Matthias!"
Ta tõi mulle ja endale kohvi, istusime diivanil ja arutasime elu üle, meil oli lõbus, kuid kolme tunni pärast hakkasin ma koju minema, jätsin Matthiasega hüvasti teadmata, kuhu edasi minna. Läksin uksest välja ja istusin maja ette trepile, seal polnud väga inimesi, seega "Me and my broken heart" oleks seal väga hästi kõlanud. Istusin seal sedasi oma mõtteid mõlgutades... Milleks küll see kõik, kui ühel päeval me ärkame täiesti teise inimesena ja ilma mälestusteta? Ega me siis ju ei õpi, kõik meie vead korduvad, mis mõttega? Kas üldse on võimalik elu pärast surma? Ohh, ma lähen liiga deepiks kätte ära... Aga kas poleks mitte lihtsam ärgata amneesiaga ja kõik see vana jama unustada?
"Kate, õigus?"

Kergitasin pea ja vaatasin, kes see oli. Vaatasin teda pikalt, sest mul ei viinud juhtmeid kokku, kes ta küll olla võiks... Tal olid blondid juuksed tumedate juurtega, tume pruunid silmad ja muhe naeratus, mille tekkides tulid tema põskedele armsad põselohud. Üks paraleelikas ju, Thomas, kui ma õigesti mäletan.

"Katy tegelikult... Ja sina olid Thomas? Paraleelist?"

"Oled õigesti aru saanud, mida sa siin teed üksinda?"

"Ei midagi erilist... Pole lihtsalt tuju koju minna"
Ma värisesin veidi seal istudes, jope lukk oli lahti, ma ei tea isegi miks, vaatasin tuules kõikuvaid puude latvu ja nautisin hetke, mis sellest, et mul veidi külm oli. Thomas märkas seda ja istus minu kõrvale.

"Katy, ma viin su koju, ma ju näen, sul on külm."
Ma lihtsalt noogutasin vastuseks ja tõusin püsti, ta tegi mulle auto ukse lahti ja lasi mul istuda, ise istus rooli ja küsis:"Aadress?"

Võtsin oma telefoni välja Google Maps'i lahti ja toksisin sisse oma aadressi, andsin selle Thomasele ja me hakkasime sõitma. Kui me olime maja ette jõudnud siis ütlesin lihtsalt viisakusest:"Aitäh Thomas!"

"Thom"

"Ah, mida?"

"Katy, sa võid mind Thommiks kutsuda"

"Okei, tänud lahkuse eest ja hüvasti Thom!"

"Katy, sa ju näed mind veel, ärme jäta hüvasti onju? Ikka tsau, me veel kohtume!"

"Jah ikka, tsau Thom! Tänud sõidu eest!"

"Tsau Katy!"
Ta istus autosse ja sõitis minema signaali lastes. Lehvitasin talle ja astusin tuppa. Ema õnneks juba magas, seega temaga polnud jamamist, läksin ruttu enda tuppa, vahetasin riided ja läksin voodisse mõeldes tänasest ja täna juhtunust...See on küll ime, et MINU vastu nii lahke on, koolis pole lahkusest kunagi juttugi... Ainult irvitavad näod, kes mind tahavad ära kasutada või häbistada, ilmselt Thom ka, kuid ta tundus nii lahke, oijah, ma enam ise ka ei tea... Nii sedasi mõtiskledes jäingi ma sellel ööl magama.
-----------------------------------------------------------
Hei, hei!
Vabandan juba ette ära, kui oli liiga lühike osa vms, lihtsalt tundsin, et tahan kirjutada aga pea ei töötanud väga, aga jätke ikka comment ja andke täheke!
Autor
XxAnnuxX