Julge tunnetada

Don't get a wrong idea

"Minust? Koolist helistati?"
Tundsin ennast järsult nagu vastu seina surutud kassipoeg, ometigi polnud ma midagi teinud, ainult käisin seal psühholoogi kabinetis, muud midagi.

"Jah sinust, preili! Sind olevalt nähtud suitsetamas ja joomas kooli taga, klassiõed olid käinud sellest pärast tundi direktorile rääkimas!"

Ta oli ikka päris pahane aga mina polnud midagi teinud... Need ussid, nad teevad jälle mingi kambaka mulle, kunagi ei tea, millal ma pean jälle nende valede eest "vastutav" olema. Huvitav, kas Kenneth oli ka nendega kambas?

"Sa ju tead, et nad KEEGI ei salli mind, nad vihkavad mind, mul pole sõpru seal!"

Ema pööras pilgu minule, nagu ta usaldaks mind, ta vaikis mõni sekund ja siis küsis:"Aga mis Kennethist on saanud? Sellest lahkest poisist, kes oli alati nii lahke, tore ja hooliv sinu suhtes? Kes kaitsis sind nende barbide eest?"

"Kenneth on lõppenud teema... Ta ei vaja mind, kuigi ma arvan, et ta endiselt tunneb midagi minu vastu, lihtsalt ta ei julge tunnetada..."

"Kuidas nii siis? Te olite suhtes ju ja teil oli kõik nii hästi, Kenneth oli nii armas ja tore poiss!"

"Jah ema, aga ajad on muutunud... Inimesed muutuvad aga mälestused mitte..."
Märgiks, et mul on küllalt sellest vestlusest siis läksin oma tuppa, viskasin koti nurka ja pikutasin voodil, mul tuli pisar silma mõeldes oma olukorrale. Mul pole sõpru ega sõbrannasid, ma ei saa kellegagi läbi, mul pole kedagi, kes minu eest seisaks või mind kaitseks, kelle õlale raskel ajal toetuda ja kellega oma muresid jagada. Ma olen üksik, nagu väikene konn kõrbes... Lihtsalt nii üksildane, et ma ei kõlbaks isegi söögiks seal kõrbes selle konnana... Ma lihtsalt tunnen ennast nii üksikuna, mu ainus sõber on ema, koolis ma ka räägin ainult õpetajate ja psühholoogiga. Oleksin seal veel edasi pikutanud, kuid siis koputas ema uksele, endal lai naeratus suul.
"Katy, see on sulle, võib-olla Kenneth polegi sind veel unustanud!"
Ta hoidis käes suurt lillekimpu, mille ta mulle üle andis ja siis uksest naeratades välja tormas. Ma silmitsesin kimpu, seal küljes oli väike kirjake:
                                Katy
Saatsin sulle kimbu lilli, loodan et meeldivad, ma lihtsalt tundsin ennast liiga süüdi tänase pärast, kui ülbe ma sinuga hommikul olin.
Ps: Don't get a wrong idea ;)
Sinu sõber,
Kenneth

Esimesed mõtted, mis mu peas tiirlesid olid, et kas tõesti ta sai oma veast aru... Lihtsalt see "Don't get a wrong idea" oli seal üleliigne, kui seda poleks olnud, siis ma oleks ilmselt arvanud, et ta siiski on oma tunnetest aru saanud ja tahab uuesti alustada, aga noh, eks ta vajab veel veidi aega. Panin lilled vaasi, kirja sahtlisse ja läksin õue, lihtsalt oli vaja eemale saada sellest kõigest. Kõndisin mööda pikka ja sünget tänavat, tänaval oli ka paar kodutut ja kerjust, kes raha ja muud kerjasid. See oli veidi creepy, kuid ma ei kartnud. Sammusin edasi, kuni jõudsin kortenini, kus elas Matthias. Pole varem Matthiasest kuulnud? Nüüd siis kuulete... Matthias on vanem mees, umbes 40-50 ja väiksemana käisin ma ka tema juures, kui midagi halvasti oli või mul oli vaja lihtsalt kellegagi rääkida. Võib öelda, et Matthias oli mulle isa eest ainult, et keegi teine temast ei teadnud. Seisin tuttava korteri ukse taga seal koputades. Uksele tuli Matthias:
"Katy, kallis laps! Milline rõõm sind siin näha! Astu edasi, kas midagi on pahasti?"
-----------------------------------------------------------

See oli siis  kolmas osa, loodan, et meeldis ja kindlasti väärtustage seda osa tähega ja jätke ka kommentaar, mida paremini teha ja mis teile meeldis! Tänud lugemast ja järgmise osani!
Autor XxAnnuxX