Julge tunnetada

Oled mu wannabe sõber?

Tegin pähe sellise näo, nagu mind oleks tõesti huvitanud, mida ta ütles, kuigi tegelikult mitte. Noogutasin talle märgiks, et olen nõus ja lahkusin ta ruumist. Läksin võtsin jope ja hakkasin õue minema, kooli ees oli Kenneth, kes mulle kohe üllatuslikult veidi mornilt ütles:
"Hey, Katy..."

"No tervist, vaata kes julges lõpuks rääkida minuga..."

"Ma tean, ma olen ilge sitapea olnud, nägin, et sa tuled psühholoogi juurest... Mis juhtus, kui tohib küsida?"

See äkiline sõprus tema poolt tundus kahtlane, arvestades seda, et sellel samal hommikul polnud ta tahtnud isegi rääkida minuga, sest ega ma nii invisible ka ei ole, vähemalt enda arust.

"Ma tahaksin öelda, et ei, ei tohi küsida, kuid see oleks liiga mean... No juhtus see, et mitte keegi ei vaja mind, mul pole sõpru, sina üritad lihtsalt mu wannabe sõber olla, kuni seegi sind ära tüütab, sest sa tahad lihtsalt infot minust, et mulle haiget teha, kas pole nii?"

Ta vaatas mulle oma kutsika silmadega otsa ja tegi nii süütu näo pähe, et mul hakkas temast kahju... Ma ei oska kirjeldada, mis juhtus aga tema kutsika silmad olid nii südamlikud ja lihtsalt nii usaldusväärsed, et lihtsalt pidin teda uskuma...

"Eii... Sa oled väga valesti aru saanud Katy, lihtsalt..."

"Mis lihtsalt? Kas sul on ikka veel tunded minu vastu?"

"Lihtsalt ma ei taha sulle haiget teha, ma võin küll olla sinu sõber, aga sinuga suhtesse me enam küll minna ei saa."

"Miks mitte? See on ju ilmselge, sa tunned endiselt midagi minu vastu ja see on rohkem, kui sõprus... Ma ei tea isegi, vahel on mul tunne, et sa tahad mind lihtsalt ära kasutada, sest täna hommikul sa isegi ei märganud mind ja kui see eit mind mõnitama tuli siis oli sul ka minust täiesti savi ja nüüd pärast kooli üritad sa mu sõpra mängida?! No ausalt! Ühte ma sulle ütlen, julge tunnetada, sest pärast sind olen ma nii katki ja üksildane, et..."

Kenneth ei lasknud mul lauset lõpetada, asetades oma nimetissõrme mu suule, et ma vait jääksin.

"Mul on kahju, aga ma ei saa sinna midagi parata..."

Tundsin, kuidas ta oma sõrme aeglaselt mu suult eemaldas ja õrnalt ühe käega mu pead paitas, ta pilgutas oma silmi, nagu ta oleks aru saanud, et ta tegi midagi valesti. Ta pööras mulle selja ja lahkus, lihtsalt kõndis minema.

"Kenneth!" hüüdsin talle järele, ta ei vastanud ja lihtsalt läks oma rada edasi, kõik see oli nii keeruline, et ma ei saanud ise ka päris täpselt aru, mis nüüd juhtus, kas ta lihtsalt mängib mu tunnetega või ta tõesti üritab olla sõbralik? Temast on vahel nii raske aru saada, et täiesti lõpp kohe. Ilmselt arvate nüüd, et ma jooksin talle järele? Eip, ma pöörasin siis samuti selja ja läksin oma kodu poole, mina ei hakka teda taga ajama, mõni asi võiks ju õhku ka jääda, onju? Koju jõudes oli emps juba töölt jõudnud ja istus köögis. Läksin teda kohe tervitama:
"Tsauu ema, kuidas tööl läks?"

Ta oli kuidagi väga mõtliku näoga ja vaatas mind, nagu ta teaks või kahtlustaks mind.

"Hei, see ei oma tähtsust praegu, nüüd räägime sinust... Koolist helistati, mis seal sinuga toimub?"
-----------------------------------------------------------
Heyy, see oli nüüd osa 2, jätke kommentaar, mis meeldis ja mida võiksin paremini teha.
Aitäh lugemast, kullapaid!
Autor: XxAnnuxX