Falling For You[m. healy] Eesti Keeles

{17}

Järgmisel õhtul sain ma teate osaliseks, mida ma ei osanud üldse oodatagi. Helistas Hannahi ema.

"Geira, kas sa saad haiglasse tulla?"küsis ta nutuselt.

"Haiglasse? Mis juhtus?"pärisin ma ja hüppasin voodist maha. Panin omale kähku jope selga ja tormasin esikusse.

"Hannahiga juhtus õnnetus. Kui sa siia tuled, siis saad täpsemalt teada."

"Oh Jumal. Olgu, ma olen kohe seal."

"Kuhu sa nüüd tormad nii?"küsis ema, kes esikusse oli ilmunud.

"Hannahiga juhtus mingi õnnetus. Ma ei tea täpselt, mis. Kuid ma pean kohe sinna minema."

"Oota, ma tulen ka."ütles ema.

Läksin juba suure jooksuga autosse, istusin kõrvalistuja kohale ja kinnitasin turvavöö. Ema istus mu kõrvale ja me sõitsime haigla poole.

Haiglasse jõudes tormasime kohe Hannahi palati juurde. Ta ema oli saatnud enne sõnumiga Hannahi palati numbri.

"Tere. Kuidas tal on?"küsisin ma kohe.

"Arstid on tema juures. Me ei tea veel."lausus Hannahi ema, Annie, ja võttis oma mehelt käest kinni.

"Mis täpsemalt juhtus?"

"Hannah oli läinud kodunt välja, enda kambaga. Nad sõitsid autoga ringi, juht oli purjus ja nad sõitsid teelt välja."seletas Hannahi isa Mark. Annie ei suutnud midagi rääkida, ta nuuksus pööraselt.

Nägin eemal istumas Mattyt ja läksin tema juurde.

"Kõik on okei?"küsisin ma.

"Ma loodan, et temaga on okei."vastas ta.

"Ma loodan ka."

Lõpuks tuli palatist välja arst ja me tõusime püsti.

"Kuidas minu türega on?"

"Tal on väike peapõrutus ja luumurd. Kuid muidu on temaga kõik korras. Ta on õnnesärgis sündinud. Teistel oli palju hullem olukord."

Annie ohkas kergendusest ja mina samuti. Vähemalt ei olnud tal hull olukord.

"Kas me võime teda vaatama minna?"

"Jah, ainult ükshaaval palun."

Arst jättis läks minema ning esimesena läksid palatisse tüdruku vanemad. Nad olid seal peaaegu tund aega, kuid ma ei pannud seda neile pahaks.

"Geira ja Matty, te võite minna."ütles Mark ja me noogutasime.

Kui me sisse astusime, siis tüdruk naeratas meile. Ta oli ikka heas tujus, mis sest, et ta just autoõnnetuse üle elas.

"Mul on nii hea meel, et te siin olete."lausus ta vaikselt.

"Muidugi me oleme siin. Ma hakasin kohe oma emaga tulema, kui su ema mulle helistas."

"Matty, kallis."

"Ma olen siin."ütles ta ja suudles tüdrukut.

Mulle meenus, kuidas ta mind suudelnud olin, kuid viskasin selle mõtte kohe peast. Ma ei tohi sellistest asjadest mõelda.

"Hannah, miks sa nendega sõitma läksid?"küsisin ma.

"Ma ei tea. Ma tean, et ma olen loll, et ma sinna autosse istusin."

"Lihtsalt järgmine kord ära mine. See võib harvemini lõppeda, praegu läks sul õnneks."

"Mul vedas."

"Jah, sul tõesti vedas. Me laseme sul nüüd puhata."sõnasin ning tõusin püsti.

"Olgu, tulge kindlasti homme."

"Tuleme."vastas Matty ja suudles tüdrukut enne, kui me mõlemad palatist väljusime.