Miisu ja Nunnu

1.osa

Nagu igal teiselgi hommikul ärkas Liisa kella viiest kuke kiremise peale. Ta pani end riidesse, sõi paar võileiba ja suundus seejärel lauta loomi toitma. Tüdruk armastas loomi üle kõige. Eriti meeldisid talle lambad ja muidugi ka kassid.

Lauta sisenedes märkas Liisa esimese asjana viite vastsündinud kassipoega. Kriimu lakkus väiksekesi hoolega ning hoiatas Liisat ähvardava urinaga. Tüdruk mõistis, et kass tahab lihtsalt oma poegasid kaitsta ja asus lammastele heina ette tõstma. Peagi jõudis lauta ka Liisa ema Leena, kes oli pisut sisse maganud.

,,Hommikust ema,"tervitas teda tütar.

,,Tead, emme, Kriimul on pojad!" teatas Liisa õhinal.

Ema polnud uudise üle eriti rõõmus, tahtes sisimas kassidest kiiremas korras lahti saada. Leena vastas siiski tütrele: ,,Väga tore!", naeratas talle ja alustas lehma lüpsmist.

Peagi olid Liisal lambad ja kassid toidetud ning tüdruk kiirustas uudist vendadele teatama. Kõik tormasid lauta kassikesi vaatama. Marten pani laigulistele kassidele nimeks Liisi ja Muusi. Hendriku arvates oli üks täpselt Liisu näoga. Liisa nimetas oma lemmikud Miisuks ja Nunnuks. Seejärel hakkasid poisid kanamune korjama. Ülesanded said täidetud ja lapsed kiirustasid bussi peale.

Koolis oli spordipäev. Võisteldi jooksmises, kaugushüppes, palliviskes, kuulitõukes ja orienteerumises. Liisa oli viiesaja meetri jooksus üks kiireimatest. Sandril läks hästi kuulitõukes. Hiljem mängiti rahvaste palli, pesapalli ja jalgpalli. Hendrik lõi värava, tuues oma meeskonnale võidu.

Marten pingutas, aga tal ei läinud ühelgi võistluse eriti hästi. Viimaks otsustas poiss hoopis koju ära minna. Marten hakkas jooksma, et bussi peale jõuda. Poiss jõudis peatusesse paar minutit enne bussi saabumist. Ta teadis, et saab õpetajate ja vanemate käest riielda, sest spordipäeval osalemine on kohustuslik. Sellest hoolimata astus poiss bussi.

Peagi oli Marten kodus ja astus vaikselt tuppa. Õnneks vanemad ei märganud teda.

,,Naabrinaine tuli lõuna ajal kohvi jooma. Näitasin talle kassipoegasid. Leida oli nõus need lumivalged omale võtma," rääkis perenaine.

,,Hea seegi. Ülejäänud kassid tuleb metsa viia. Ma ei usu, et keegi neid endale tahaks,"vastas Tiit.

Leena soovitas abikaasal kohe teele asuda. Ta otsis välja pappkasti, millesse saaks loomakesed sisse panna ning ulatas selle mehele. Tiit hakkas välisukse poole sammuma.

Martenil oli kassikestest kahju. Ta otsustas nad päästa. Poiss jooksis välkkiirelt magamistuppa, avas terrassiukse ja tormas õue. Marten läks farmi tagauksest sisse ja haaras loomad sülle. Kassiema oli ärritatud ja naksas poissi jalast. Martenil polnud aega vigastusele mõelda, ta pidi kassipojad päästma. Kähku toimetas poiss kiisud aia nurgas asuvasse puuonni.

Samal ajal jõudis lauta ka pereisa Tiit. Ta otsis kasse igalt poolt, kuid leidis ainult rahutu Kriimu. Pereisa kiirustas tagasi majja. Mees rääkis naisele, et kassipojad on kadunud. Koos mindi neid otsima. Paraku ei leidnud kumbki loomalapsi üles.

Tiit ohkas: ,,Küllap pani rebane kassipojad nahka."

Leena noogutas kurvalt ja sellega olidki otsingud lõppenud.

Marten kartis, et kiisukestel hakkab külm. Ta lippas oma tuppa ning võttis voodilt teki. Poiss läks tagasi onni, asetas pehme fliisteki põrandale ning voltis sellest kassidele mugava pesa. Ta tõstis kassiksed ükshaaval asemele ja silitas neid õrnalt.

Äkitselt helises Marteni telefon. Helistajaks osutus Liisa.

,,Õpetaja nägi, et sa ära läksid ja käskis mul sulle helistada. Kus sa oled?" küsis tüdruk närviliselt.

,,Ma olen puuonnis. Tõin kassipojad siia," seletas poiss.

Õde ei saanud venna jutust aru.

,,Mida? Kelle? Miks?" imestas Liisa.

,,Kui spordipäev läbi saab, siis tule siia ning võta Sander ja Hendrik ka kaasa," ütles Marten ja lõpetas kõne.

Pooleteise tunni pärast olid kõik kohal.

,,Lõpuks ometi te tulite," rõõmustas Marten.

Liisa käratas: ,,Nii, nüüd on aeg seletusteks!"

Poiss kohkus veidi õe äkilisuse tõttu, aga hakkas siiski rääkima: ,,Spordipäev oli igav ja..."

Sander katkestas teda: ,,See ei anna sulle veel õigust lihtsalt jalga lasta."

,,Olgu, ma ei käitunud õigesti, aga samal ajal kui teie koolis sportisite, päästsin mina kassipojad ära," kaitses end Marten, ,,isa tahtis nad metsa viia."

,,Siin surevad kassid samuti ära," mainis Sander.

Liisal tuli hea mõte: ,,Viime kassipojad lihtsalt ema juurde tagasi. Küllap saame vanematega kokkuleppele ja võime kassid alles jätta."

Kiisukesed transporditi kassiema juurde. Liisa rääkis ema ja isaga. Nad olid nõus, et seni, kui lapsed kasside eest hoolitsevad, jäetakse loomalapsed alles. Liisa ja tema vennad rõõmustasid väga. Nad tänasid vanemaid.

Lapsed otsustasid panna kirja kava, mille järgi loomi toita ja nende eest hoolitseda. Liisa tõi oma toast suure paberi, Hendrik otsis sahtlist välja mõned värvilised markerid. Liisa ja Marteni ülesandeks sai kassiema toidukausi täitmine. Sander ja Hendrik pidid Kriimule puhast vett jooginõusse valama. Kordamööda tuli ka lauda põrandat pühkida. Viimaks kinnitati leht teibiga köögi uksele. Lapsed täitsid ülesandeid usinalt.

Kuu aja möödudes tuldi Muusile ja Liisile järele. Väiksekesed kartsid algul uut perenaist, aga harjusid temaga peagi. Kriimu oli väga rahutu ja otsis poegi taga. Mõne päeva pärast rahunes kass viimaks maha.

Aeg möödus kiiresti. Märkamatult olid kassipojad suureks kasvanud. Loomad ei tahtnud enam mängida. Marten oli seetõttu kurb.

Poiss teatas ühel õhtul vendadele: ,,Mulle aitab nendest tobedatest kassipoegadest! Nad ainult, kräunuvad, küünistavad, hammustavad ja tekitavad segadust. Viime need elukad pealegi metsa ära!"

,,Nõus!" hüüdsid Sander ja Hendrik justkui ühest suust.

,,Mis mõttes," sekkus vestlusesse Liisa, kes oli seda kõike pealt kuulanud, ,,te ei mõtle seda ju ometi tõsiselt?"

Nähes vendade nägusid, taipas tütarlaps, et poiste jutul oli tõepoolest tõsi taga.

,,Kolm ühe vastu," ütles Sander. Vennad heitsid õele üleolevaid ja õelaid pilke.

Liisa põgenes oma tuppa, keeras ukse lukku ja puhkes nutma. Ta ei teadnud, mida teha. Tüdruk mõtles, et äkki tuleks vanematele lugu ära rääkida, aga jättis idee kohe kõrvale. Mis kasu ikka kaebamisest oleks. Vennad hakkaksid norima ja ega ema-isa ka kuidagi aidata ei saaks. Nemad tahtsidki esimestena kassipojad metsa viia. Tüdruk otsustas parem õppima hakata. Tal tuli eesti keele kontrolltööks korrata, töövihikuid täita, vene keele tööleht lahendada ja matemaatika õpikust mõned ülesanded teha. Liisal said kodused ülesanded kiiresti valmis ning ta pakkis järgmiseks päevaks koolikoti ära. Tüdruk võttis öökapilt raamatu, istus voodile ja hakkas lugema. Ta muutus iga hetkega aina unisemaks ja läks peagi magama.

Poisid pidasid Hendriku toas plaani. Sander teadis täpselt, mida teha: ,,Saame kella ühe paiku puuonis kokku. Selleks ajaks on meil kõigil tunnid lõppenud. Seejärel meelitame kassid korvi ja seome selle nööriga kinni. Sõidame jalgratastega metsa, nii kaugele kui suudame. Laseme kassipojad seal korvist välja, ise läheme aga koju tagasi. Nii lihtne see kõik ongi. Marten, ma arvan, et sa ei peaks kaasa tulema. Oled veel liiga väike ja väsid kindlasti ära.",,Ei väsi, ma olen juba suur,"ei olnud Marten nõus. ,,Hea küll, võid meiega tulla,"jäi Sander nõusse, ,,aga sa pead minu pakiraamil istuma."Marten rõõmustas väga, et ta oma tahtmist sai.

Hommiku saabudes kogunes pere köögi laua äärde sööma. Kõik soovisid üksteisele head isu ning asusid pudru kallale. Liisal ei olnud isu, sest ta aimas halba. Leena märkas, et tütar on tujust ära, kuid ei hakanud teda torkima.

Lapsed tänasid ema toidu eest ning ruttasid lauta. Kohustused täidetud, asusid nad bussipeatuse poole teele.