Miisu ja Nunnu

3.osa

Kodu uksest sisse astudes ootasid lapsi ees murelikud vanemad. Ema päris:,,Kus te ometi olite, me nii muretsesime teie pärast. Telefone ka keegi vastu ei võtnud.” Sander valetas:,,Andke andeks, käisime sõpradega jalgpalli mängimas. Me lihtsalt ei kuulnud.” ,,Teine kord öelge, kui kusagile lähete,”lausus isa. ,,Me lubame!” kinnitasid poisid. Seejärel läks igaüks oma tuppa ja hakkas kiiruga järgmiseks koolipäevaks õppima.

Hommikul ärgates sattus Liisu segadusse. Kass ei saanud aru, kus ta parasjagu oli. Vähemalt on siin mõnus ja soe, mõtles ta ja uinus taas.

Miisu ja Nunnu olid jaheda öö üle elanud. Nemadki magasid veel, ehkki päike oli juba ammu tõusnud.

Linnud laulsid nukrat sügisviisi ja lehed langesid puudelt. Päike heitis mändidele viimseid sooje kiiri, muutes need kaunilt kuldseks. Metsa all kasvasid seened ja punasid pohlad, meelitades ligi nii  metsloomi kui ka seenelisi ja marjalisi.

Liisu ärkas kummalise heli peale: kalur laulis valjult ,,Mere pidu” ja puhastas kalu. Kass sirutas end ja hüppas toolilt maha. Ta hiilis Antsule selja tagant ligi, et teda ehmatada. Loom võttis hoogu, hüppas, tegi õhus kõrge kaare ja maandus osavalt kalamehe õlal. Mees võpatas ja hakkas Liisut nähes naerma. ,,Oled sina alles vigurivänt,”ütles ta muiates. Kassike ronis kalurile sülle ja vaatas talle otsa armsa pilguga, millest võis välja lugeda:,,Anna kala, palun!” Ants viskaski põrandale mõned viidikad, kes olid võrku kinni jäänud.

Miisu ja Nunnu avasid silmad ning ronisid puujuurte vahelt välja.  Kassid tundsid suurt nälga. Nad asusid metsast toitu otsima. Marju sai küll süüa, aga need ei täitnud kõhtu ja maitsesid imelikult. Hiiri ka kusagil ei leidunud. Liblikaid oli huvitav püüda, kuid ega nemadki söögiks ei kõlvanud. Kassikesed olid juba kaua metsas ringi uidanud ja nende väikesed käpad hakkasid väsima.

Nunnu kuulis praksatust ja suunas pilgu sinna, kust heli kostus. Puude vahelt lähenes paar suurt kogu. Ehmunud kiisud jooksid kiiresti peitu. Kummalised olendid tulid kassidele aina lähemale. Lähemalt vaadates selgus, et nad olid seenelised:  noor naine nimega Stella ja tema abikaasa Aleksander.

Stella märkas suurt puravikku ja kükitas, et seda korjata. Naise pilk kohtus hirmunud kassi omaga. ,,Aleksandrer, tule vaata!” hüüdis ta sosinal. Mees imestas väga: ,,Kes küll nii armsad kassid metsa viskas?” Stellale meeldisid loomad nii väga, et ta tahtis nad endale võtta. Aleksander oli  kohe nõus. Kassid tulid veidi lähemale, et nende väljasirutatud käsi nuusutada. Nähes, et  inimesed on sõbralikud, tulid nad peidust välja. Kumbki kass võeti sülle ja viidi autosse.

Kassikesed olid segaduses, sest nad polnud kiire sõiduga harjunud. Akendest välja vaadates oli näha mööda vuhisevaid puid, seejärel ka väikseid maju. Viimaks peatus auto ühe palkmaja ees. Kassid hüppasid autost välja. Stella läks tuppa ja võttis külmikust  tüki värsket liha. Ta pani selle taldrikule ja viis avatud välisukse juurde. Näljased Miisu ja Nunnu tormasid lõhna peale sööma. Ühtlasi olid kassid esimest korda oma uues kodus.    

Nunnu puges kapi alla ja tuli välja ainult siis, kui tal kõht tühjaks läks. Miisu nuuskis seevastu tubades ringi, leides mitmeid vahvaid peidukohti ja mõnusaid puhkepaiku.

Õhtul, kui õues juba pimedaks oli läinud, julges Nunnu viimaks veidi ümbrust uurida. Ta käis köögis, magamistoas ja elutoas, kust ta leidis Miisu, kes kamina ees magas. Kass tõmbas end õekese kõrval kerra ja uinus peagi.