"See kõik oli üks suur viga 2"

"26peatükk"

(Kolm ja pool aastat hiljem.)

"Hommik mu printsess Sofia."

"Tere, issi. Kus emme on?"

"Emme läks vanaema juurde. Sinu sünnipäev tuleb ju varsti."

"Yee. Minu issi."

Võtan tütre sülle ja asun pisikesele toitu valmistama.

Elu on olnud lihtsalt imeline. Kõige imelisem on see, et minu vangisolek on kustutatud igalt poolt. Kuna see oli siiski enesekaitse.

Peagi saab pisike kolmeseks ja see on eriline.

Mesinädalat kordame iga pülmaastapäev. Seda varsti siis juba kolmas kord.
Ma nii ootan seda päeva, et meie õnne turgutada ja hoida seda elu lõpuni.

Mida kõike me koos läbi oleme pidanud elama, et meie armastus ei kustuks.

"Issi, telefon heliseb."

Võtan söögilaualt telefoni ja Mia ema helistab.

"Hallo. Ma kuulen"

"Kaua Mial minuni jõudmiseks aega läheb. Telefonile ka ei vasta."

"Mis asja?"

"Ta peab ju praegu siis veel kodus olema, kui ta ei vasta. Minu juures teda ka ei ole."

"Kodus teda pole. Ma tulen poole tunni pärast sinu juurde. Sobib?"

"Teeme siis nii. Kallista minu poolt Sofiat."

"Olgu. Nägemiseni."

Miks Mia ema juures pole?
Kus kurat ta jõlgub, äkki juhtus midagi, ei ei ma ei tohi nii mõelda.
Pean teda otsima minema.

"Tütreke. Lähme vanaemale külla. Tahad?"

"Lähme, lähme. Emme on seal ka."

"On jah."

Kuidas kurat sa selgitad lapsele, et oh heldust ema on kadunud ja pole seal kus peab.

Kuid siis kõlab uksekell........

------------------------------------------------------Kes on ukse taga?
Kas politsei kellel on kurvad uudised või hoopis Mia ise?

Kalli:)kall:)
Pisike kommetaar annaks ideeid mis loos edasi saab.

Kuidas lugu meeldib ja kas tasub seda siin jätkata?

Tänud kes loevad ❤