"See kõik oli üks suur viga 2"

"30 peatükk"

"Kuule tule vaata siia!"

"Leidsin midagi?"

"Noh liigu siia siis näed."

"Mida perset, lähme!"

"Kuhu? Sa ei saa lihtsalt talle järgi sõita sa isegi ei tea kus ta olla võib."

"Kõik on võimalik kui vaid tahta!"

Jah. Otse loomulikult Mia tõmbas mu juurest minema. Sõitsid Rootsi ja miks ta minuga ei rääkinud.

Kas tõesti olen jälle tagasi samas punktis kus mõned aastad tagasi.
Miks suudab üks probleem rikuda kõik?

Anna abi endale mees, ma oleks pidanud neid siiski kuulama. See ei saa nii minna, ma sõidan juba täna õhtul Miale ja Sofile järgi, toon nad tagasi koju.

"Sa tuled minuga Rootsi kaasa. Maksan ise piletid!"

"Ma ei ei... sa ju."

"Mingi probleem sul sellega w?"

"Töö."

"See saab oodata, kas sa mitte pole mu parim sõber ja nüüd vead niimoodi mind alt?"

"Rahune. Ma pean veidi asju ümber tõstma ja siis ehk saan."

"Hakka ennast siis liigutama juba!"

"Olgu. Poole tunni pärast olen valmis siis tule järgi."

See pole lihsalt aus, hetk tagasi on kõik hästi ja siis järgmisel hetkel oled kõigest ilma.

Lausa imeline, kuidas üks jobu suudab ühe pere lahku ajada.

Ja kurat mida Mia arvab endast, ta ei suuda seista lapse ja enda eest. Mina pean seda tegema, mitte naine.

Kuni hetkeni millal telefon piisksatab.

Noh, su kallis pani jooksu. Ma tean kus su naine on ja kavatsen teha selle elukese seal põrguks.
Austusega Karlose imeline vend.

"Mine perse, mida kuradit?"

Valin kiiruga Mia numbri ja telefon kutsub, aga keegi ei suvatse vastata.

Aega pole ja mida rohkem ajaga venitan seda suurem on risk.

Sellest saab üks kassi ja hiire mäng. Elu ja surma peale.

Kuid jääda endale nii kindlaks, kas see toob mulle ja mu perele head?